Kuulata hoolega Eesti Vabariigi presidendi T.H. Ilvese 24. veebruari kõnet,
*kirjutada välja, millise tonaalsusega on kõne
*millistelprobleemidel ja valupunktidel president peatub
*milline on kõne stiil - õpetav,rahulik, käskiv jne,
*võrrelda seda ka möödunud aastase kõnega-leida sarnasusi ja erinevusi.
*arvutil koostada analüüsiv kokkuvõte eesti keeles ja inglise keeles - 180-200 sõna
"Presidendi kõne analüüs"
ReplyDeleteRiine Tiirik 12b
Tänavune Toomas Hendrik Ilvese Vabariigi aastapäeva kõne oli lihtsasti vastuvõetav ning meeldiv kuulata .Ilves ei pööranud oma kõnes tähelepanu poliitilistele küsimustele, mis minu arvates oli väga positiivne, kuna on nii minu kui ka paljudele teistele tavalistele inimestele võõras teema. Meeldejääv oli see, et president oma kõnes kutsus eestlasi olema rohkem hoolitsevamad ja sallivamad oma ligimeste ja kaaskodanike suhtes. Mitte, et me ei muutuks kaastundlikuks alles siis kui meid on tabanud mingi vapustus, viidates Haapsalus toimunule.Peaeesmärgiks tulevikuks pani Eestis hea elukvaliteedi loomine ning andis mõista, et see ei ole ainult valitsuse ja poliitikute teha vaid see peab olema kogu rahva suund kuhu jõuda. Probleemidest tõi president esile töö-ja tööjõupuuduse ning ka oskuste puudumise. Lahendust ta otseselt selle ei andnud, kuid ta soov oli muuta Eesti elamisväärseks kõigile inimestele. Võrreldes eelmiste aasta kõnega oli see kergesti omastav ning rohkem puudutavam. Sellele andis rõhku Ilvese meie vormis rääkimine, tänu millele võisime tunda, et meil on ka osa sellest riigist. Kõne stiil oli rahulik ning natuke õpetav, kuid positiivselt, andes Eesti tulevikku häid lootusi.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteTänavune presidendi kõne oli enamuselt positiivse tooniga, kuid kindlasti mõjutas seda hiljuti Haapsalus juhtunu, nimelt alustas president enda kõnet leinaseisakuga.
President ütles, et väikese riigi rahval on kohustus hoolitseda, suhtuda oma ligimestesse ja kaaskodanikesse suurema sallivuse, tähelepanu ning austusega. Ta peatus ka Euroopa teemal, ta ütles, et me eesmärk on olnud põimuda, lõimuda, olla seotud ja sidustatud Euroopaga. Samas mainis ta ka valimisi, sõnades, et lubadused ja teened ei ole müüa ning vabale rahvale on oluline, et valimised oleksid ausad.
President oli oma kõnes väga heatahtlik ja sõbralik rahva vastu, nimetades tihtipeale kuulajaid headeks sõpradeks ja kalliteks kaaskuulajateks.
Eelmisel aastal rääkis president oma kõnes tööpuudusest, majanduskriisist ja sellega toimetulekust, siis sel aastal ta seda ei teinud, vaid rääkis rohkem inimestest ja ühte hoidmisest. Oma kõne lõpetas ta mõttega, et Eesti kasvab suuremaks ja tugevamaks ühtehoidmise ja armastuse teel.
Anni Mikko
12b
"Presidendi kõne analüüs"
ReplyDeleteKüllike Tint 12.b
Oma kõnet alustas president Toomas Hendrik Ilves kurbades meeleoludes, nimelt Haapsalu lastekodu tulekahju meenutamisega. Sealt ühtlasi tuli välja probleem, et suurendada tuleks inimestes teadvust. Tuleks pöörata tähelepanu endast nõrgematele, abivajajatele. Inimestes peaks olema koguaeg olemas see hoolivus ja sallivus, mitte, et see ilmuks alles siis, kui õnnetus juba toimunud on.Võrreldes eelmise aasta kõnega kus peaprobleemideks olid kerkinud tööpuudus, vaesus, haridussüsteem, siis oma tänavuaastases iseseisvuskõnes tõstatas president Ilves üles küsimuse, miks noored eestlased lahkuvad kodumaalt. Esiteks me ei tunnusta oma tublisid kodanikke ja teiseks me oleme suletud rahvas, mis tähendab, et me peaksime end avama teistele rahvustele. Ühtlasi me ei tohi olla ükskõiksed välismaailma vastu, sest see, mis toimub hetkel eemal võib varsti meiega silmitsi seista. Oma riigis ei tohi me lasta esineda pettustel ei riigisüsteemis ega ka kusagil mujal, sest minevikus oleme saanud niigi ebaõiglust tunda. Oma kõnes oli tunda ka Ilvese uhkust Eesti rahva, eelkõige meie isetegevuse üle, mis on tõestuseks, et heaolu riigis saab ise parandada.
Minule isiklikult meeldis väga president Ilvese selle aasta iseseisvuspäeva kõne ja usun, et see läks hinge paljudele eestlastele. Ta mainis ära, kus on meie puudujäägid enese näite läbi ja et me peame pöörama tähelepanu abivajajatele. Leian, et see kõne oli väga õpetlik ja sellest peaks õppust võtma.
"Presidendi kõne analüüs"
ReplyDeleteMikk Varvas 12b
24. veebruaril 2011 pidas Eesti Vabariigi president Toomas H. Ilves iseseisvuspäeval kõne. Meie suure juhi kõne oli siiras ja kaasa mõtlema panev. Meie väikerahvalisusest lähtudes sai kohe alguses tema kõne mõtte selgeks, et kui haprad ja haavatavad me oleme. Tähtsad teemad nagu inimkaotused ei jäänud ka puutumata.
Meie juht peatus algselt väga valusal teemal, milleks oli Haapsalus aset leidnud intsident koos mitmete hukkunutega. Toon oli presidendil kaastundlik ja sügavalt kaasa mõtlema panev. Ta rõhutas meie ühtekuuluvustunde tähtsust ja et me peame rasketel perioodidel kokku hoidma. President rõhutas sellele faktile, kui palju meie rahvas on läbi pidanud minevikus elama ja et kui haavatavad me oleme. Ta ütles, et Eesti täitis nende kahekümne aasta vältel meie rahva toonase põhieesmärgi: teha kõik selleks, et 20. sajandi tragöödia ei korduks. Seda kõikke on tehtud pingutuste ja ohverduste hinnaga. Väga palju peatuti minevikulistel teemadel ja et kuidas me nendest kunagistest raskustest oleme üle saanud. Meie president oli rõõmus ja üllatunud viimase viie aasta jooksul selle üle, et kui palju on meie inimesed suutnud omal vabal valikul teha ära seltsides, ühingutes ja ühendustes. Eelmise aasta kõnes rõhutas meie juht meie riigi suuri probmeele, tööpuudus jne, selle aasta kõnes aga rõhutati edasiliikumist ja raskustest üleolemist. Ta rõhutas, et vajame helgemat ja avalikumat hoiakut kõige suhtes.
Presidendi sõnul pole Eesti riik valmis ja ta ei saa kunagi valmis, vaid ta kasvab paremaks ja tugevamaks, ta küpseb avatumaks ja suuremaks ja seda kõikke meie armastuse ja hoolimise toel.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteKadi Ilmjärv 12 b klass
President Toomas Hendrik Ilvese EV 93. aastapäeva kõnes oli nii kurbust kui ka edasipüüdlikku energiat. Tema kõne sisaldas inimlikkust ja ka õpetussõnu. Läbivaks teemaks oli enese usaldus ja selgusele jõudmine eneses. Suuresti pöördus president rahva poole, et muuta end ning võtta maksimumi oma vabadusest ja mõelda sellele, kuidas me sinna jõudsime. Ta räägib, et me kõik peaksime väärtustama ennast ja üksteist, ilma milleta riik edasi ei areneks. Üle ega ümber ei saanud ka valimistest, kus president kutsub kõiki üles valima, sest kui inimesed ei ole aktiivsed ühiskonna elus, siis kes peaksid valitsema riiki ning kaitsma vabadust. Kõne alguses ja lõpus puudutas president ka Haapsalus juhtunud õnnetust. Ta ärgitas inimesi olema kaastundlikumad koguaeg. Ta loodab, et ajaga muutuvad inimesed sallivamaks, hoolivamaks ja mõistvamaks.
Presidendi kõned on olnud aastatel sarnase ülesehitusega. Eelnevatel aastatel on oldud kriitilisemad, sel korral muutis seda ka õnnetus.
Presidendi kõne oli inspireeriv ja huvitav ning mulle meeldis, kuidas oli lahendatud sisu, et polnud sisse toodud nii palju poliitikat ning suunas inimesi vaatama enesesse.
"Presidendi kõne analüüs"
ReplyDeleteJanno Siim 12b
Kõne algas teemaga, mille mainimisest oleks ilmselt olnud võimatu mõõda minna. Peeti leinaseisak Haapsalus eelmisel pühapäeval hukkunute mälestuseks.
Läbiv teema, mida president toonitas oli see, et kuna eestlasi on niivõrd vähe peaksime me olema rohkem hoolivamad üksteise suhtes. Tema arust võiks olla see ka motivaator, mis tooks Eesti talendid kodumaale tagasi, sest ilmselgelt palga suuruselt me praegu lääneriikidega ei suuda konkureerida.
Veel väitis president, et taasiseseisvunud Eesti Vabariigil on saanud läbi esimene põlvkond ja nüüd tuleks hakkata juba kõrvale jätma varaseimaid probleeme, kas meie keel, riik ja kultuur jäävad püsima kuna need eesmärgid on juba saavutatud. Eestlased peaksid nüüd muutuma avatumaks ja rohkem integreeruma välismaailmaga. Peaeesmärgiks ei tuleks seada ainult majandusnäitajaid kuigi ka neil on oma tähtsus.
Ta käsitles oma kõnes ka Põhja-Aafrikas toimuvat ülestõusude lainet ja samastas seda mingil määral sellega, mis toimus Ida-Euroopas 90ndate alguses, kuigi lisas ka, et see ei tähenda ilmtingimata seda, et neis riikides ei võiks üks diktatuur lihtsalt teisega asenduda.
President ei peatunud oma kõnes igapäevapoliitikal. Kõne oli vähe kriitiline ja pigem eestlasi kiitev ning eestlastele uusi tuleviku suundi näitav.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteLiina 12b
Eesti Presidendi Toomas Henrik Ilvese kõne algas Haapsalu väikelastekodu põlengu ohvrite mälestamisega läbi leinaseisaku. See tekitas kurva meeleolu juba kõne algusse. President toonitas, et kuna eestlasi on vähe, siis iga ohver on liiga palju, aga traagiline sündmus toob rahva kokku. Ära oli mainitud ka see, et otsitakse tunnustust välismaalt ning kodus enne võõramaise tunnustuse saamist ei aktsepteerita inimest. President kõneleb eestlaste saavutustest ja eesmärkidest ning püstitab küsimuse ''Aga edasi ? '' . Kõnes räägib ta majandusest, integreerumisest Euroopaga, kuid päevapoliitikat väldib. Mina leian, et poliitika on teema, mida oleks tulnud puudutada rohkem, eriti enne valimisi. Kindlasti on mõni poliitik, keda peaks noomima, isegi kui see noomine oleks kaudne. See kõne jäi nõrgaks ja pehmeks ning pealiskaudseks. Kõne lõpus rääkis President sellest, et ta on palju heategevust teinud ja erivajadustega lastega tegelenud, aga meedia ei ole seda kajastanud. Mina kuulsin seal appihüüdu, et ta on nii palju head teinud, aga inimesed ei tea seda. See kõlas tähelepanu vajadusena.
Ma arvan, et see kõne oli Ilvesele hästi valmis kirjutatud ja ta suutis selle mõne üksiku koperdamisega ette lugeda, kuid see oli liiga pehme ja võib-olla isegi lepitust otsiv. Ma ootasin midagi kriitilisemat. Kahjuks ma ei oska seda võrrelda eelmiste kõnedega, sest ei ole ühtegi kuulnud.
Eesti Vabariigi presidendi aastapäeva kõne
ReplyDeleteVoldemar
Pungar
12B
Eesti Vabariigi presidendi T. H. Ilvese kõne oli eelkõige ergutav koostööle, hoolimisele ja üksteise aitamisele.
Kõne algul peatub ta kohe tragöödial, mis juhtus 20. veebruaril Haapsalu lastekoduga, kus elasid puudega lapsed. Ilves palub lahkunuid mälestada leinaseisakuga.
Järgmise põhiteemana käsitleb ta Eesti iseseisvust, kujutab Eesti ajajärku ennem taasiseseisvumist kui varjude aega, kuna oleme olnud terve aja, ennem viimast kahtkümmet aastat, kellegi võimu all ning vaid korra oleme varem saaavutanud iseseisvuse. Ta rõhutab iseseisvuse tähtsust ning seda, et iseseisvust tuleb igal juhul hoida ning paljud rahvad teeksid iseseisvuse nimel ükskõik mida, me oleme õnnega koos, et meil on oma demokraatlik vabariik.
Veel peab Toomas Hendrik silmas seda, et Eestist rändavad paljud välja välismaale, paremaid elutingimusi otsima ning et ennem ei saakski nagu Eestis tunnustust, kui oled tunnustatud välismaal, ta soovib, et selline suhtumine muutuks.
Üks oluline probleem on veel eestlaste kultuuri kinnisus ning me peaksime olema rohkem avatumad.
Veel peatub ta teemal, et me oleme iseseisva Eesti esimene põlvkond ning me peame ka mõtlema järgnevate põlvkondade peale, oma käitumisega ettevaatlikud olema ning me( Eesti rahvas) vormime oma tuleviku ise, mitte ei tee seda riik või valitsus meie eest.
T. H. Ilves kiidab mõneti ettevõtlust ning eestlaste loodud abiprogramme, mis on läbi löönud.
Lõpus peatub ta veel kord sellel, kui tähtis on aidata abivajajaid ning et me oleme siiski üks rahvas ning sõltume üksteisest.
Stiil tundub olevat tema kõnes pigem arutlev.
Eelmisel aastal peatus president samuti minevikul ja sellel, kui tähtis on olla iseseisev. Tegi mõningaid märkusi poliitikute kritiseerimise kohta.
Tähtis teema oli euro kasutusele võtmise pooldamine.
Rõhutab, et saime paljugi, mida arvati, et me kunagi ei saavuta.
Eesti Vabariigi presidendi aastapäeva kõne
ReplyDeleteTaavi Tasane 12B
T.H.Ilves alustas iseseisvuspäeva kõnet leinaseisakuga, kus ta mälestas traagilist sündmust, kus hukkusid lastekodu lapsed. Tänase aasta peateemaks oli hoolivus ja võrdsus inimeste vahel. President kutsus ülesse märkama inimesi enda ümber ja hindama neid, kes on millegiga hakkama saanud. Eestlasi on vähe ja hoolivusega saavutame edu.Kõnes räägiti võrdsusest ja kõnet kuulates, tundus, et ta räägib riigist, mis on meie kõigi, mitte tema oma. Presidendi kõnes polnud üleolevat tooni, vaid ta pidas end samaväärseks kogu rahvaga. Samas arutles president Eesti mineviku ja tuleviku üle. Üks tähtis etapp on möödas.20 aastat. Kuhu edasi? President mõtiskles järgneva põlvkonna väljakutsete üle ja elukvaliteedi parandamist, et vähendad väljarände arvu. Peale taasiseseisvumist soovis Eesti saada arvestatavaks riigiks ja ta nentis, et see hakkab tõeks saama. President hoiatas- Eesti on viimase 20 aastaga oma kultuuri säilitamisega muutunud kinniseks riigiks. On aeg muutuda avatumaks ja sallivamaks rahavaks. Käes on aeg lõimuda teiste rahvastega.
Eesti ei ole veel valmis. Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab aina paremaks ja tugevamaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel.
This comment has been removed by the author.
ReplyDeletePresident alustas enda kõne leinaseisakuga, mis oli väga hingeline, sest Haapsalu tulekahju oli kohutav sündmus. Kogu kõne oli meie vormis, mis tegi asja tavainimesele nagu mulle kuidagi kodusemaks ja meeldivamaks, samuti oli kõne lihtsate sõnadega räägitud ja polnud väga palju poliitilisi teemasi sisse pandud, mis on keerulise sõnaehitusega ja raskesti arusaadavad. Põhiprobleem oli kindlasti tööpuudus ja ta rääkis, kuidas mitte riigikogu inimesed ei saa meie riiki paremaks muuta, vaid seda peavad tegema just tavainimesed - meie. Ta rääkis, kuidas me peame kokku hoidma ja kui me kõik hoolime, on meil võimalik asju parandada. Ta rääkis nagu ta oleks üks meist, mis oli väga meeldiv kuna üleolevad riigijuhid ei meeldi ju kellelegi.
ReplyDeleteEesti Vabariigi presidendi aastapäeva kõne
ReplyDeleteKarli Nurk 12B
President alustab kõnet sellega, et toob välja kui väike on meie riik.
Iga inimene on oluline kuna meid on nii vähe ja me peame tunnustama, hoolima ja aitama üksteist just sellepärast. President toob välja, et meie väikeriik on saavutanud praeguse põlvkonna eesmärgi, olla kindlalt oma kodumaal ja kuuluda EL, sellel on eriline tähtsus kuna kõik vägavaltse võimu alt pääsenud riigid seda suutnud ei ole. Pääsedes 1991.a varjudest võib selle peatüki lõppenuks lugeda, aga nüüd algab uus peatükk. Järgmisel põlvkonnal hakkab oma peatükk, kuid küsimus on selles, et kuhu me läheme, millisne me oma riiki näeme tulevikus ja kes me olla tahame. Eesmärgid tuleb paika panna, peab võtma uue sihi tuleviku suunas. Enam ei pea kartma okupatsiooniaegset aega ja seda, kas meie keel ja kultuur jäävad püsima, me saime hakkam ega pea kahtlema enda võimetes ületada hoovastavaid, väga kõrgeid mägesid. Tänu neile, kes olid julged ja võtsid vastu otsuseid, tegutsesid siis kui vaja ega näidanud hetkeksi nõrkust suurema ning võimsama riigi ees. Nüüd peab uus põlvkond olema sama julge ja võtma vastu otsuseid, sest otsuste mittevastuvõtmise pärast kannatb rahvas. „Hirm ei peaks meid enam valitsema.“(T.H Ilves).
EV põhiseaduse kohaselt kuulub kõrgeim võim meie riigis rahvale. Meie olema EV kodanikud, meie käes on võim ja tahe muuta homne selliseks nagu ise tahame. Eesti muudab paremaks iga inimene, kes aitab teisi, iseenaast ja riiki. Me ei ole üsknes EV kodanikiud, me oleme ka EL kodanikud, olles EL kodanikuks saavad meile osaks privileegid nagu õppida välismaal, turvatunne jms, aga samas lagevad meie õlule ka kohustused ning see on otsustav faktor leidmaks kindel siht tuleviku suunas. Elukvaliteeti tuleb Eestis tõsta nii, et inimesed, kes siin elavad tahavad siin elada, inimesed, kes on läinud välismaal tulevad tagasi ja tõsta parimate ajude arvu, mis suurendab Eesti osa maailmamajanduses. Senine kindlameelne keele ja kultuuri sailitamine on tulnud kasuks meile, kuid see on meid muutnud kinniseks, uues peatükis vajame helgemat hoiakut. „ Avades oma hinge neile, kel endal raske hakkama saada, olgu siis rahanappuse, füüsilise või vaimse puude tõttu, tõuseb ennekõike abistaja enda elu kvaliteet ja me hing saab rikkamaks.“ (T.H Ilves). Elukvaliteeti ei loo valitsus, sätesta parlamet ega kuuluta välja president, vaid seda teeb rahvas.
Nüüd oleme leidmas oma kohta maailmas ja peame jätkama senist uuendusterohket teekonda.
Presidendi kõna on kohati õpetlik, suunav, arutav. Minu arust oli presidendi kõne väga teemakohane ja rääkis päevakohastest probleemidest ning, mis suunas me liikuma peaksime.
Võrreldes eelmise aastapäevakõenaga ei rääkinud president nii palju tööpuudusest ja poliitikast, kuid ikkagi pani poliitikute südamele, et nemad peavad täitma rahva tahet.
Eesti Vabariigi presidendi aastapäeva kõne
ReplyDeleteKennet Sullakatko 12b
President Toomas Hendrik Ilves pidas 24. veebrualil 2011 kõne, kus esmaselt mainis ta juhtunut Haapsalu väikelastekodu põlengu ohvrite mälestamiseks.
Kõne käigus pöördus ta rahva poole kui üks neist, mitte kui rahva esindaja. Ta kutsus ülesse suhtuma kaaskodanikesse suurema sallivuse, tähelepanu ja austusega. Lisaks mainis ta talentide kodamaale tagasi toomist, samas võrdles ta Eesti palku lääne omadega ja sai aru, et läänes on palgad suuremad, aga just hoolivus ja austus võiks olla plussiks, mis neid tagasi meelitaks.
Ilves rõhutas iseseisvuse tähtsust, sest minevikus oleme olnud pikalt vöörvõimude all. Ta mainis, iseseisvuse tähtsust ja kui õnnelikud me oleme, et me omame oma riigis vabadust. Kuna me oleme esimene vaba põlvkond, siis me peame ise oma tulevikku vormima, mitte ei lase seda valitsusel enda eest teha.
Selle aasta kõne teemaks oli edasiliikumine ja arenemine, eelnevatel aastatel on president puudutanud suuremalt majandus probleeme nagu tööpuudus. Kõne tervikuna oli oma stiililt rahulik ja õpetlik, Ilves peatus väga sügavalt ja rahulikult hetke probleemidesse ning tuleviku küsimustesse.
Kõne oli huvitav ja õpetlik ning arvan, et paljud eestlased said läbi selle kõne inspiratsiooni edaspidiseks käitumiseks teiste vastu.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteLea Kõu 12B
"Väike rahvana tunnetame me otse, kui haprad ja haavatavad oleme" – Selliste sõnadega alustas Hr. Toomas Hendrik Ilves tänavust Vabariigi aastapäeva kõnet. Viidates tragöödiale, mis alles hiljuti toimus Haapsalus. Põhisõnumiks selle tragöödia juures oli see, et oma väiksuse tõttu tajume just selliseid sündmusi tugevalt. Tänavune president Toomas Hendrik Ilvese kõne oli lihtne ja isiklik. President keskendus pigem rahvale endale: kohustust rohkem aidata, sallida ning eelkõige hoolitseda kaaskodanike eest. Ilves tõi välja, et Eesti inimene on liiga kinnine ning peaks olema rohkem avatum ja tolerantsem ligimeste vastu. Üheks kõne märksõnaks oli kindlasti ka see, et meil on vaja rohkem enesekindlust. Tuleb uskuda endasse ja oma riiki. President rõhutas, et kõik mis meid ees ootab, on meie endi teha. Iga Eesti Vabariigi kodanik saab palju ära teha, et nende eesolev elu oleks parem. Presidendi selleaastane kõne võrreldes möödunud aastate omadega oli väga rahulik, ehk oli see tingitud leinaseisakust, võiks õelda et isegi nukker. Tuues paralleeliks 92.aastapäeva kõne, siis on hea, et ta ei rõhutanud nii palju majandusraskusi ja tööpuudust, vaid Eesti rahva ühtsust tulevikus ning kodanlust, tähtsustades inimeste omaalgatusi, meenutades, et Eesti Vabariigis on tähtsaimaks võimukandjaks siiski rahvas mitte Riigikogu, President või erakonnad. Üldiselt võib pidada selleaastast presidendi kõnet nukra alatooniga ning puudutas rohkelt seda, milleni Eesti on jõudnud ja kuhu tal on vaja jõuda. Kõne lõpetas ta väga kaunilt: "Eesti ei ole veel valmis. Jumal tänatud. Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel. Elagu Eesti!"
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteTriinu Saar 12B
"Väikse rahvana tunnetame me otse, kui haprad ja haavatavad oleme" – Selliste sõnadega alustas president Toomas Hendrik Ilves tänavust Vabariigi 93. aastapäeva kõnet,viidates tragöödiale, mis alles hiljuti toimus Haapsalus. Mälestamise auks korraldati leinaseisak. Kõne ise oli rahulik, peatus erinevatel valupunktidel ja avaldas arvamust. Rääkis rahvaga kui oma sõbraga, kasutades kõnevormi “meie”.
Kui varasemates kõnedes on president rääkinud majandusest, ühiskonnast ning politoloogiast, siis selle aasta kõne oli äärmiselt mõtlemapaneva ning rahuliku tooniga. Eriti usinasti kutsus president rahvast osalema tänavustel valmistel, et suurendada Eesti ühtust ning juhtides tähelepanu sellele, et rahvas on siiski kõrgeim võimukandja meie riigis. Ta ütles välja oma unistuse järgmiseks 20 aastaks, et Eesti rahvas aitaks oma naabrimeest hädas ja ei mõtleks ainult iseenda heaolu peale. Samuti jäi puudutamata ka suur mure allikas tänapäeva Eestis – hinnatõus. See mure on pidevaks peavaluks enamustes peredes, kuid siiski üritatakse sellest mööda vaadata. Lõpetuseks lausus, et Eesti pole veel valmis ning ei saagi kunagi valmis. „Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel.“
Sellest mõttest võib järeldada, et Eesti on arenguteel, saamaks paremaks ja tugevamaks iga aastaga ning meie areneme koos Eestiga.
Presidendi kõne
ReplyDeleteMare-Li Aavik 12.b
President paneb südamele olla hoolivam ja sallivam.
Mainides Haapsalu kurbi sündmusi, palub ta eestlastel tegeleda puuetega inimestega, mitte vaid peale Haapsalu tragöödiat vaid ka enne kui kusagil mujal midagi veel hullemat võib juhtuda. Riigipea räägib sellest, kuidas eestlased on kitsid tunnustama andekamaid ja säravamaid kaasmaalasi, mistõttu leiavad nad tunnustust välismaalt. Üldiselt mainib Toomas Hendrik Ilves kõiki päevakorraseid probleeme, nagu madalad palgad ja valimised. Soovitab noortel kindlasti valima minna ning nendel, kes kahtlevad aeg-ajalt demokraatias, mõelda okupatsiooni ajale ning neile kes tänini enda diktaatoreid kukutada üritavad, kasvõi elu hinnaga. Okupatsiooni aja hirmust on aeg üle saada. Lapsevanemad peavad rohkem hoolima enda lastest. Noored peavad koolis käima ja haridust omandama. Eestlane peab hoolima rohkem enda naabrimehest, kodulinnast ja ühiskonnast. Ei loe kust sa tuled, isegi kui sa tuled Nasvalt. Loeb tegu. Võrdsed võimalused ja inimlik elu, hea elukvaliteet.
Presidendi kõnest jääb väga hooliv mulje. Ta paneb südamele väga palju lihtsaid, kuid häid ja olulisi punkte. Eesti on kaugele arenenud ja jätkab kasvamist. Kultuuri ja keele hoidmine on väga oluline ja see on hämmastav, et me seda suutnud oleme.
Ilves süstib eestlastesse positiivsust ja südamlikkust enda kõnega. Meenutab häid ja halbu aegu ning toob välja selle milles saaks veel paremini.
Elagu Eesti!
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteStiven Schultz 12b
24. veebruaril pidas Eesti president T.H.Ilves kõne. Oma kõne alustas ta leinaseisakuga, mälestades Haapsalu lastekodu põlengus hukkunuid.
Kõnes kutsus president rahvast ülesse olema sallivamad ja märkama rohkem abivajajaid. Ta rääkis, et eestlased ei tohiks karta vanu möödunud aegu ja peaksid edasi liikuma. President rääkis oma unistusest, kus kõik eestlased oleks tolerantsed, vastutustundlikud ja hoolivad ning seda kõike enne kui juhtub mingi õnnetus. Minu arvates on see on väga suur unistus ja see näitab, et president ise on ka tolerantne ja hooliv.
Kõne oli esitatud rahulikult, veenvalt ja arusaadava häälega. Minu arust oli kõne julgustav ja positiivne, vaatamata kurbadele sündmustele kõne alguses. President julgustas inimesi oma eluga edasi liikuma ja saavutama suuremaid eesmärke.
Võrreldes eelmise aastaga oli kõne lihtne ja ei puudutatud poliitilisi teemasid. Möödunud aastal räägiti rohkem majandus langusega seotud probleemidest, sellel aastal aga juba edasi minekust ja arenemisest.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteKarena Kiis 12b
24. veebruari iseseisvuspäeva kõne oli minu meelest väga inimlik, julgustav ja õpetlik. Polnud rangeid poliitilisi märkuseid, vaid pigem pühendas president selle kõne igale ühele meist, viidates nii eestlaste iseloomujoontele, kui ka igapäeva probleemidele.
President pidas tähtsaks meil kõigil olla sallivam ja hoolivam, et muudaksime riigi selliseks, kus me ise elada soovime. Vajalikuks pidas ta ka põimida Eestit veelgi Euroopaga ning eesmärgiks saada Põhjala riigiks ning sinna me ka vaikselt juba pürgime. Väga vajalikeks pidas ta erinevaid organisatsioone nagu Eesti Toidupank, Punane Rist, Eestimaa Looduse Fond jne. Ka mina pean neid väga olulisteks, sest abivajajaid tuleb aidata, kui endal on selleks võimalus ning ka Eestmaad hoida. Probleemiks pidas ta eestlaste lahkumist välisriikidesse, mis viimasel ajal on väga teravaks teemaks muutunud, Presidendi arust pole motiveerijaks palganumber, vaid pigem siinne suletus.
Kui varasemad kõned on olnud märkimisväärselt kriitilisemad ning rohkem põhinenud poliitilistel probleemidel ja majanduslangusest tuleneval tööpuudusel, siis seekord oli kriitikat minimaalselt, leian, et isegi võinuks rohkem olla. Võib-olla mängis tänasel kõnel ka rolli Haapsalu lastekodu traagiline juhtum, millele president ka loomulikult oma kõnes osutas ning rahva leinaseisakule palus.