Kuulata hoolega Eesti Vabariigi presidendi T.H. Ilvese 24. veebruari kõnet,
*kirjutada välja, millise tonaalsusega on kõne
*millistelprobleemidel ja valupunktidel president peatub
*milline on kõne stiil - õpetav,rahulik, käskiv jne,
*võrrelda seda ka möödunud aastase kõnega-leida sarnasusi ja erinevusi.
*arvutil koostada analüüsiv kokkuvõte eesti keeles - 180-200 sõna
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteILmar Leimann 12C
"Väike rahvana tunnetame me otse, kui haprad ja haavatavad oleme" – Selliste sõnadega alustas Hr. Toomas Hendrik Ilves tänavust Vabariigi aastapäeva kõnet. Viidates tragöödiale, mis alles hiljuti toimus Haapsalus. Kõne ise oli rahulik, peatus erinevatel valupunktidel ja avaldas arvamust. Rääkis rahvaga kui oma sõbraga. Mainis ära, et üks põlvkond kestab 20 aastat riigis, nii vähemalt loetakse, ja see põlvkond on hetkel läbi saamas, peab mõtlema hakkama uuepõlvkonna peale ühaenam.
President kutsus üles valima, kuna see on võimalus kuidas rahva tahe saab teostatud, olenemata vanusest. Selle jutuga samuti tõi tugevalt välja rahva, kes on kõrgemvõimu kandja meie riigis, mitte ei ole president või valitsus. Rahva arvamus, tahe ja tegutsemine loeb. Samuti kutsus president saama üle hirmust, nimelt hirmu all president just mõtles okupatsiooni aegsest hirmu. Selles on juba 20. aastat möödas, see tuleks unustada ja edasi liikuda. Peaksime olema rohkem avatum rahvas. Me oleme tegelenud liiga kaua säilitamisega. Tegutsesime keele, rahva ja kultuuripärandite säilitamiseks, mis on muidugi hea, kuid sellega kaasneb kinnisus, mis ei soodusta teiste rahvastega suhtlemist. Peaksime kujundama oma riigi, Eesti , selliseks riigiks kus me ise tahame elama. See ei väljendu maksudest, palganumbrist vaid riigist, kus me ise tahame elada. Kuhu tahab Eestist lahkunud inimesed naasta ja kuhu tahaksid tulla inimesed, kes samuti armastavad , austavad ja soovivad midagi korda saata Eesti jaoks. President jõudis ka jutujäriega sinna maani, et me peaksime ümberringi vaatama oma kaaskodanike. Olema rohkem sallivad ja hoolivamad teiste suhtes, üksteist aitama. Samuti tunnustama tublisid kodanike, kes teevad mehe tegusid. Pahatihi tunnustatakse tublit kodaniku alles siis, kui keegi väljaspool Eestit teda märkab ja tunnustab.
Hr. Toomas Hendrik Ilves tõstis veel esile vabadust, mille me oleme saavutanud ja säilitanud, selle tähtsust. Nii mõnigi riik soovib saavutada vabadust, et nende järelpõlvedel oleks parem olla, nad on isegi kõigeks valmis. Eilmise aasta kõne oli rohkem seotud majandus langusega, et me koos tuleks sellest raskest olukorrast välja. Kuid selle aasta ja eilmise aasta kõnega oli sarnasusi samuti. Valupunktid olid endiselt tööpuudusega seonduvad küsimused. President lõpetas kõne mõttega, et Eesti ei ole valmis, ega saagi valmis, seda koguaeg ehitatakse paremaks ja paremaks.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteGetter Väli 12.c
Tänavune presidendi aastapäevakõne algas mälestamisega, mis oli pühendatud Haapsalus hukkunud lastele. Põhisõnumiks selle tragöödia juures oli see, et oma väiksuse tõttu tajume just selliseid sündmusi tugevalt.
Võrreldes eelmiste aastate kõnedega, rõhutas president rohkem meie vabat riiki, mille heaks peaks igaüks midagi andma. Seekord ei olnud peateemaks raskustes vaevlev riik, kus tööpuudus kasvab tohutul kiirusel ja igal inimesel on raske, vaid tähtsaks peeti ühtsust.
President Toomas Hendrik Ilves peatus oma kõnes mitmetel valupunktidel kui ka üleskutsetel. Kõige suuremaks üleskutseks oli sallivuse esiletõstmine. Kui inimesed suhtuksid kaaskodanikesse sallivalt, kujuneks ka selline riik, kus kõikidel oleks hea elada ja kuhu ikka ja jälle tagasi tulla. Me oleme pööranud tähelepanu keele-ja kultuuripäranditele, kuid sellega võib kaasneda ümbritsevast eraldumine. See oli üleskutse rahvale suhteid soojendama.
Muidugi ei suudetud mööda vaadata valimistest. Väidetavalt ainult nii teostatakse kõikide soovid ja vajadused. Tähtis on, et igas vanuses kodanikud sellest osa võtaks. Lisaks toonitas president, et meie riigis kõige tähtsamal kohal on rahvas. Me oleme saanud endale riigi, mille eest on vaeva nähtud, inimesed kannatasid vaid seepärast, et meil oleks hea. Tulevikus oleks lastel kindel koht, kus olla. Tähtis on unustada möödunud okupatsiooniaeg, mis siiamaani mõningaid hirmu all hoiab.
Äärmiselt hästi tabas president kõnes fakti, et siin riigis märkame me alles siis märkimisväärseid isikuid, kui kusagil mujal neid märgatud on. Meil puudub ülevaade kaaskodanikest, me ei märka oma lähedasi. Saame alles siis aru, et midagi on valesti, kui tagajärjed on juba juhtunud.
Selleaastane kõne oli suurelaadne üleskutse vaba riigi hoidmisele, kus iga inimene annab oma panuse paremaks muutumisel.
Presidendi kõne analüüs – Holger Kilumets 12c
ReplyDeletePresident Toomas Hendrik Ilvese Eesti Vabariigi 93. aastapäeva kõne oli inimlik ning küllaltki helge. Kõne stiil oli pigem õpetav ja rahulik. Olulisemateks ideedeks, mida president rõhutas, olid ühe peatüki lõpp ning uue algus, avatud ühiskond ning hoolivus .
Esiteks tõi Toomas Hendrik Ilves välja, et Eesti Vabariigi taastamisest on möödunud üks põlvkond, mille jooksul on loodud toimiv riik ning põimutud Euroopaga, kuid nüüd vajame uusi sihte. Uuteks eesmärkideks peaksid olema ausus, aktiivne kodanikuühiskond ning targad valikud.
Teiseks rõhutas president, et eestlased peaksid leidma balansi avatuse ja traditsioonide säilitamisest tingitud suletuse vahel. Eesti peaks olema nii hea maa, et ka need, kes kunagi siit lahknud, tahavad kord tagasi tulla. Seda ei saa saavutada suuremate välisinvesteeringute või kõrgemate palkade, vaid hoolivuse, sallivuse, avatuse ning helgema hoiaku kaudu. Avades end rohkem teistele rahvustele, elustiilidele jms saame ka ise rikkamaks.
Viimaseks ei jätnud riigipea puudutamata ka kogu Eestit šokeerinud tragöödiat Haapsalus. Ta mantises rahvast, et sallivus nõrgemate ja teistsuguste suhtes peaks avalduma igapäevaselt, mitte vaid seda laadi tragöödiate ajal. Kuna eestlased on rahvana teineteisega nii läbipõimunud, annavad sellised sündmused kiirelt ja valusalt kõigile tunda.
President Toomas Hendrik Ilves on kõigis oma kõnedes rõhutanud kodanikuühiskonna tähtsust. Seekordne kõne oli ehk veidi leebem ja helgem, varasemad kõned on otsesemalt puudutanud poliitikat.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteTauri Väli 12c
Eest Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne 24. veebruaril Estonias. Selle aastaseks valupunktiks oli president välja toonud just suured õnnetused, mis panevad meid proovile nii ühiskonnana, riigina, inimestena. Lühidalt peatus ta möödunud nädalal Haapsalus aset leidnud tragöödia kohal. President andis mõista, et väikerahvana tunnetame otse, kui haprad ja haavatavad me oleme ja iga kaotus toob ühtaegu isikliku ja ühiselt tajutava valu.
Ilves mainis kõnes, et kümmekond aastat tagasi visandas ta Eestist pildi kui Põhjala riigist, kui eesmärgist, mille suunas pürgida. Tänapäeval võib aga öelda, et Eestist on vaikselt ja tõepoolest saamas Põhjala riik. Tuleb usaldada lihtsalt iseennast ja kaaskodanikke.
Kõnet hinnates oli tegemist väga kujunditeküllase kõnega, mis sisaldas nii kurbust, isiklikke kogemusi, nõuandeid kui ka õpetusi. Soovitusi hoida kinni põhiväärtustest, olla inimlik ning avatud. Kuna Eesti on arenenud väga sihikindlalt ning heas mõttes jäärapäiselt ning on üks osa Euroopa kultuurist siis me oleme võimelised kaasa rääkima ka kõige olulisemates asjadest.
Võrreldes eelmise aasta kõnega oli vähem kõneldud tööpuudusest ja selle suure probleemi lahendustest. Sarnasus eelmise aasta kõnega oli aga see, et kui me tahame, et meie enda loodud riik oleks tugevam ja parem, peame edasi pingutama. Me peame loobuma arusaamast, et kõik läheb üht või teistpidi niikuinii. Elus ei ole niikuiniisid, sest isegi meie riigi tagasisaamise võit ei tulnud niikuinii.
This comment has been removed by the author.
ReplyDeletePresidendi kõne analüüs – Kristiina Šesterikov 12c
ReplyDeleteTänavune Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva kõne käsitles siirust,sallivust ning hoolivust päevapoliitika asemel. Kõne algas leinaseisakuga, et mälestada Haapsalu tulekahjus hukkunuid.Kui varasemates kõnedes on president rääkinud majandusest,ühiskonnast ning politoloogiast, siis selle aasta kõne oli äärmiselt mõtlema paneva ning rahuliku tooniga.
Möödunud on 20 aastat iseseisvuse saavutamisest ning lõppenud on üks põlvkond, mille osa oleme meie-Eesti rahvas. President õhutas inimesi tänama vabadust, mis on osaks saanud tänu rahva koostööle. President rõhutas, et tähtsaimaks motivatsiooniks tagasi tulemiseks välismaalt koju-Eestisse peaks olema mitte siin olev palk või madalad maksud, vaid hoopis hea keskkond ning hoolivad inimesed.
Mainimata ei jäänud ka eelolevad valmised,president ärgitas valima minema kõiki inimesi, kellel on võimalus seda teha ning kes on täisealised, sest kui rahvas ise ei osale aktiivselt ühiskonnas, siis kes veel peaks seda tegema. Riigipea peatus Haapsalu lastekodu põlengu teemal ning ärgitas inimesi olema rohkem kaastundlik igapäevaselt, mitte vaid siis, kui on toimunud vapustav juhtum. Kõne rõhutas inimesi olema sallivamad, ausamad ning hoolivamad ning vaatama enda kinganinast kaugemale. Kuna üks põlvkond lõppes ning algas uus, on presidendi unistus, et algava põlvkonna tähtsaimaks sihiks saab sallivus,hoolivus ning ausus.
Toomas-Hendrik Ilves oli oma kõnes pigem rahuliku tooniga, minu arvates täiesti õige toon iseseisvuspäeva kõne kohta. Kõne oli täitsa asjalik ja pani asjade üle mõtlema. President ütles oma kõnes lause :" Me muretseme, et äkki polegi enam eesmärki. Me tellime isegi rahvaküsitlusi, et teada saada, mis see võiks olla." See tähendab, et Eesti on uuesti ülesehitatud ja esimese põlvkonna eesmärk on saavutatud. Samuti rõhutas President sallivust ja ütles, et Eesti ei saa kunagi valmis vaid kasvab suuremaks ja avatumaks. Kahjuks ei saa ma päris täpselt aru kus suunas me suuremaks kasvame, ma loodan, et lõuna. Aga tegelikult ei tohiks kõike seda sõna sõnalt võtta, pigem kasvab Eesti suuremaks siiski rahvaarvult ja avatus ning salluvus tuleks saavutada ennekõike üksteise, Eestlaste vahel. Eestile oleks väga raske olla rohkem avatud teistele rahvastele, sest nagu paljudes Euroopa riikides on probleem välistööjõuga ja töötusega just seetõttu.
ReplyDeletePresidendi kõne analüüs
ReplyDeleteRisto Ülem 12.c
Presidendi kõne algas leinaseisakuga Haapsalu väikelastekodu põlengus hukkunute mälestamiseks. President palus kõigil saalisolijatel ja kodudes teleka ees istujatel leinaseisakuks püsti tõusta.
Seekordsel kõnel puudus kriitiline vaatepunkt ja igapäevapoliitika üle arutlemine, kuigi korra puudutas hr. Ilves Savisaare rahaküsimise teemat ja üritas sellega poliitikute südametunnistusele koputada. Peamiselt rääkis president austusest ja sallivusest ükteise vastu. Ta ütles välja oma unistuse järgmiseks 20 aastaks, et Eesti rahvas aitaks oma naabrimeest hädas ja ei mõtleks ainult iseenda heaolu peale. Seetõttu oli stiililt seekordne esinemine õpetlik ja rahulik , mis võis olla tingitud eelseisvate riigikogu valimiste pärast. President palus inimestel teha oma valikud mitte nime või valimisnänni põhjal vaid inimeste tegude, erakondade vaadete ja oma isikliku arvamuse järgi. Natuke puudutas kõne ka haridust ja nimelt Ilvese poolt algatatud ajude tagasitoomise kampaaniat Eestisse, mis on väga palju kriitikat saamud. Sõnavõtu peamine mõte oli, nagu ka president ütles, et me kõik moodustame Eesti närvisüsteemi ja kui kui keegi kuskil haiget saab siis see mõjutab meid kõiki. Eesti on niivõrd väike riik ja nagu näitas Haapsalus toimunu siis nii see on. Kõne algus ja lõpp pani mõtlema sallivuse ja sõbralikkuse üle. Ei tohiks olla nii, et parim toit eestlasele on teine eestlane.
Eemisel aastal oli presidendi kõne poliitika kriitilisem. Põhiprobleemideks olid tööpuudus, majanduskriis. Sarnaselt sellele aastale mainis hr. Ilves ka eelmine aasta hariduse vajalikkust, euro kasutuselevõttu ja tulevikku vaadates sallivust ükteise vastu.
Risto Rist 12c
ReplyDeletePresidendi kõne analüüs
Iga aasta on Eesti Vabariigi president pidanud vabariigi aastapäeval kõne eluolust riigis. Nii ka tänavu. Kõne oli rahulik ning pakkus mõtteainet.
Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves alustas oma isamaakõne pöördumisega rahva poole. Ta andis mõista, et kodanikena oleme siin riigis kõik võrdsed, olenemata ametipostist. Kõne jätkus tagasivaatega ajalukku ning ka tulevikust saab kunagi ajalugu, mis peab olema samavõrd võidukas kui senine minevik. Kui president hetkelise eluolu riigis kokku võttis, arvasin, et sellele järgneb ka kriitikat, kuid lugu jäigi minu jaoks liiga optimistlikuks. Samuti jäi puudutamata ka suur mure allikas tänapäeva Eestis – hinnatõus. See mure on pidevaks peavaluks enamustes peredes, kuid siiski üritatakse sellest mööda vaadata.
Üht suurimat probleemi nägi härra president riigi madalast iibes, mille põhjustajaks on Eesti meeste suur suremus noores eas.
Lõpetuseks tahtis riigipea kõigile mõista anda, et Minu kodu = Minu riik, kus on sinu mõtetel piiramatu vabadus.
Ise arvan, et härra president oli isamaakõnega liiga salliv ning optimistlik. Ta ei puudutanud kõnes kõiki rahvale olulisi teemasid, kuid selle eest süstis rahvasse juurde eneseväärikust ning julgust minna vastu katsumustele ning välja kutsetele ikka sirge seljaga.
„Vaata, ja Sa näed.....ja ometi on ka see vaid algus.“
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteKeidi Saks, 12c
Eesti Vabariigi aastapäevae pühendatud president Toomas Hendrik Ilvese kõnes oli tunda rahulikkust, veidi murelikkust ning kurbust hiljutistest kaotustest Haapsalus. Oma kõnet alustas ta leinaseisakuga, mälestades hukkunuid.
President pööras tähelepanu eelkõige raskustele, mille on eestlased läbi elanud peale okupatsiooni alt pääsemise. Rõhutab ka seda, mida oleme pidanud läbi elama, et saavutada ühiskonna arengut. Ta räägib sellest, kuidas me peaksime kaasinimesi ning nende talente väärtustama, ilma kelleta ei areneks meie riik. Tähtsal kohal on kõnes valikute ja valimiste teema. President rõhutas valima minekut, tuues välja selle, et eestlane saab ainult nii sõna sekka öelda riigis toimuvale. Samas nentis, et see on vaid üks paljudest vahenditest, kuidas kujundame elu vabal maal. Elu vabas riigis tähendab ju ennekõike seda, et me ise saame korraldada oma elu ega pea kelleltki ülevalt selleks luba saama. President tõi kõnes välja organisatsioone näitamaks kui kaugele on Eesti jõudnud 20 aastaga. Tuleb tõdeda, et me oleme kõva tööd teinud.
Toomas Hendrik Ilves rõhutas seda, et kõrgeim võimukandja riigis ikkagi Eesti rahvas ise ja seda mitte ainult valimistel, vaid igapäevases elus. Riik peaks olema selline, mis tõmbab oma inimesed tagasi siia, mitte ei jätaks neid muule maailmale ehk me ei kaotaks oma ajusid. Muudame Eesti selliseks, et me ise tahame siin elada. Väärtustame inimesi ka väiksemate tegude eest, mitte alles siis kui nad on maailmas edu saavutanud.
Presidendi unistus järgmiseks kahekümneks aastaks on see, et eestlased muutuksid hoolivaks ja sallivaks rahvaks. Sallivus nõrgemate ja teistsuguste suhtes peab ilmnema me tegudes enne tragöödiaid, mitte tagantjärele näpuga näidates.
Eesti Vabariigi president lõpetas oma kõne sõnadega:“ Eesti ei ole veel valmis. Jumal tänatud.
Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel.“ Seda on ta rõhutanud ka oma eelmistes kõnedes.
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteTänavune president Toomas Hendrik Ilvese kõne oli lihtne ja isiklik.
ReplyDeleteKõnes ei kostunud sellist ülevoogavat optimismi, samas üldiselt kumas läbi positiivne alatoon. Kõnes mainis meie riigipea ära hiljuti toimunud šokeeriva Haapsalu katastroofi, pühendades alguses ka momendi kadunute mälestamiseks. Sellest kohutavast juhtumist inspireerituna tuletas ta meelde, et eestlasi on vähe ja me peame üksteisele rohkem tähelepanu pöörama.
Veel rõhus president sellele, et eestlased ei pea enam muretsema oma nähtavaks tegemise pärast. Meid on nähtud ja nüüd tuleb edasi liikuda. Ta kiitis kultuurisäilitamist, aga lisas sinna juurde, et kogu säilitamise juures on Eesti jäänud kinniseks, omakeskseks. Ta sõnas, et Eesti peaks ennast rohkem välja avama, tegema ennast atraktiivsemaks ja mitte ainult majanduslikult vaid ka inimpõhiselt.
President kutsus eestlasi üles rohkem riigitegevusest osa võtma. Ta kiitis kodanikuliikumisi, nende aktiivsust ning kutsus inimesi veel rohkem nendest osa võtma. „Rahvas teeb oma riigi“
Võrreldes eelmise aasta kõnega, oli see palju rahulikum, südamlikum. Kui eelmise aasta kõnest jäi kõlama selline pettumuse noot, väike agressiivsus, siis see aasta ( Kui välja arvata alguse valimispropaganda manitsemine) oli see kuidagi ääretult inimlik. Selline tunne jäi nagu vanaisa räägiks oma lastelastega.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteOliver Tarkus 12.C
Kõne tonaalsusest võiks siiski oletada, et meie president eelistab permanentsele laienemisele privilegeeritud partnereid.
Probleemid ja valupunktid:
1)Ülemaailmne majanduskriis, mille peamised probleemid lähtuvad siiski reaalsest majandusest ja ettevõtluse olukorrast. Eksporditurud on sulgunud tänu raskustele sihtmaades või siis sulgumas.
See on põhjus miks Eesti räägib oma ettevõtete stimuleerimisest.
2)Tööpuuduse kasv, mis on olnud Eestis üks kiiremaid Euroopa Liidus
3)Usuti liialt majanduskasvu numbreid ja jäeti liigse tähelepanuta ohunäitajad.
4)Laenuraha hind ja nende tingimused käivad liiga paljudele Eesti ettevõtetele ülejõu.
5)Kui tootlikkus majanduses ei kasva, on avalike kulutuste kärpimise mõte nullilähedane.
6)Maksu alaste ümberkorralduste raames tuleks arutada tööjõu ja kasumi maksustamise küsimust.
7)Suletud hoiak- eestlased on kinnised, mis on üks probleemidest miks peale eestist lahkumist ei taheta enam tagasi tulla, millest tuleneb nn. „ajude väljavoolamine“.
8)Paneb rõhku hoolivusele ning sallivusele, mis on 20 aasta unistus presideni poolt.
9)Elukvaliteedi muutmine parema suunas.
10)Hariduse tuleviku edendamine.
12)Nõudlus sotsiaalteenuste järele, tervishoiuteenuste järele, kulutused ümberõppele – kõik need kasvavad.
Kõne stiil on õpetlik ja rahulik.
Sarnasus eelmise aasta kõnega:
Paneb rõhku ikka elukvaliteedi parandamisele, ettevõtete korrastamisele, tööpuuduse vähendamisele ja selle parandamisele, hariduse edendamisele ning võimaluste suurendamisele.
Majandus kriisiolukorrast väljasaamisele ning majandus kasvu jõudmine.
Tööpuuduses tulenevad vaesused peredes, mis puudutavad eelkõige lapsi.
Andry-Sten Tõru 12c
ReplyDeleteEest Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves pidas vabariigi aastapäeva kõne 24. veebruaril Estonia teatris. Traditsiooniline pöördumine rahva poole pälvib alati suurt tähelepanu, kuna alati on huvitav kuulata, mida riigi esimene mees möödunud aastast ja aastatest arvab, mida kiidab ja mida laidab, mida soovitab ja soovib inimestel enda juures või teistes inimestes edaspidi arendada.
Kõne oli oma tonaalsuse poolest meie presidendile omaselt rahulik, sujuv ja selge. Oma kõnes ei tõstatanud ta teemat päevapoliitilisetel sündmustel vaid rõhus pigem inimeste enda südametunnistusele ja mõtlemisele. Ta tunneb uhkust eestlaste muutumisel avatumaks ja hoolivamaks ning tunnustab seltside ja ühingute tööd ning algatusvõimet. President tunneb muret maakohtade tühjenemise pärast ja tööjõu lahkumisest välismaale, aga samas jällegi head meelt, et Eestist on vaikselt saamas Põhjamaadele sarnanev riik, millest on unistatud. Ta soovitab oma kõnes vabaneda negatiivsetest mõtetest ajast, mil Eesti kuulus Nõukogude Liidu koosseisu ning sellest tulenenud konservatiivsusest. Eestlane võiks tema sõnul nüüd muutuseid aksepteerida ja neid omaks võtta.
Kõne iseenesest ei ole käskiv. Pigem soovitav ja inimeste endi südametunnistusele rõhutav. See näitab tema usku, et eestlane ei ole külm ja kalk inimene, vaid hooliv ja arusaaja inimene ning muutub mineviku halbadest kogemustest vabanenuna aina positiivsemaks.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteRaido Lember 12.C
Kõne võib pidada suurepäraseks. Oli rahulik kui ka õpetlik. Oli tore kuulda, et president pidas ka meeles Haapsalu lastekodus hukkunuid kodanikke, paludes saalisistujaid korraks püsti tõusta leinaseisakuks. Üheks kõne märksõnaks oli kindlasti, et meil on vaja rohkem enesekindlust. Tuleb uskuda endasse ja oma riiki. President rõhutas, et kõik mis meid ees ootab, on meie endi teha. Iga Eesti Vabariigi kodanik saab palju ära teha, et nende eesolev elu oleks parem. Mainis ka seda, et oleme väike riik, kus elab veidi üle miljoni inimese ehk pani rõhku sellele, et tuleb üksteist märgata ning hoolida üksteisest. Positiivne oli see, et president ei puudutanud palju poliitikat, kuid toonitas salakavalalt, et ausa mängu reeglid peavad kehtima kõigile, igas eluvaldkonnas. Vabale rahvale on oluline, et ollakse ausad, rõhutas riigipea. Lõpetuseks tõi ta taas välja Haapsalus juhtunu. See oli väga kurb sündmus, kuid ta oli rõõmus selle üle, et Eesti rahvas pole tuim, tundetu, vaid abivalmis ja siiras, kes aitab abivajajaid. Võrrelda selle aasta kõnet eelmise aasta omaga, siis mõõdunu oli väga populaarne teema majandussurutis ja tööpuudus, mis Eesti riiki vägagai kurnas. Õnneks oleme sellest üsna eduklalt välja tulnud ning tänavu polnud väga suurt põhjust sellest rääkida. Lõpetuseks lausus, et Eesti pole veel valmis ning ei saagi kunagi valmis. „Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel.“
This comment has been removed by the author.
ReplyDeletePresidendi kõne analüüs
ReplyDeleteMarten Truu 12C
Kõne on julgustav. Muidugi, president on ikkagi vaid esindusrollis, tema töö on reklaamida. Ei ootaksgi aastapäevakõnest midagi negatiivset, vastupidi, aastapäev on ju selgelt positiivne sündmus. See väljendub kõnes, kuid seeläbi vähendab päevakajalisust, vastandades koledat minevikku ilusale hüpoteetilisele tulevikule, olevikku vaid põgusalt mainides.
Kõne sisustamise eesmärgil rõhutab president indiviidide vabadust ja valikuid igapäeva elus ning toob välja rahvapoolse võimu kandmise läbi ühiskonna mõjutamise, kritiseerimise ja parandamise, mitte ainult valimistega seoses ühel, vaid igal päeval aastast. Probleemidena mainiti linna-, vallareforme, arstiabi, hariduse ja toidu kättesaadavust. Julgustatakse eesti rahvast valima ja sisendatakse õnne peitumist mitte sisemajanduse koguprodukti ja palkade suuruses või maksude väiksuses, vaid kaasinimeste märkamises. Sallimist proovib kõne sisendada, eestlasele tuntud külmuse vähendamist peab silmas. Eelarvamusega, et aastapäeva kõned üksteisest väga ei erine, mille aluseks mul faktid absoluutselt puuduvad, sain käesolevastki piisava koguse ümmargust juttu lugeda, et võrdlemise eesmärgil eelnevate lugemine kõne alla ei tule.
Kõneviis ei ole käskiv, pigem, nagu ta isegi võõrsõnaga mainis, jagab ta abstraktseid soovitusi, pehmelt peidetud õpetussõnu ning oma nägemust eesti tulevikulootustest, suundadest, kuidas selleni jõuda, põimides seda meie rahva ja maa minevikuga sündmusi näitlikkuse mõttes välja tuues rõhutamaks kui kaugele me juba jõudnud oleme, kui suurt vaeva näinud praeguse hetke saavutamiseks.
Martin Lihulinn 12C
ReplyDeleteEesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves on kokku pidanud kaasaarvatud 2011 aasta 24.veebruari kõnega neli vabariigi aastapäeva kõnet. Eelneva, 2010 aasta kõnes, oli kõige põhilisem probleem töötuses, mis kajastus üle kogu Eesti. 2009 aasta kõnes oli probleemideks eelarvekärbe ning majandus, kus väikeettevõtetel oli ülimalt raske jalule saada.
Nii nagu eelnevate aastate kõned, oli ka käesoleva aasta kõne äärmiselt rahulikus toonis, ning kõne stiil oli vägagi õpetliku kõlaga.
Kõnet alustas presiden pühapäeval hukkunud laste mälestamisega, ning palus saalis nende mälestamiseks püsti tõusta. Nädalavahetuse õnnetus puudutas presidenti väga isiklikult, kuna ta aitas mõned aastad tagasi Eriolümpia liikumise aupatroonina korraldada vaimupuudega lastele heategevuskontserte, koguda raha ja varustust. Sellega ta märkis, et sallivus nõrgemate ja teistsuguste suhtes peab ilmnema me tegudes enne tragöödiaid, mitte tagantjärele näpuga näidates.
Edasi mainis ta eesti järgmisest suunast, sest me oleme üle saanud okupatsiooniaegsest hirmust, kus me pidime mõtlema meie rahvuse, keele ja kultuuri säilimisest. Hirm, presidenti arvates, ei peaks enam meid valitsema. Kui ajendiks pole enam hirm, muutub oluliseks õiglus. Ausa mängu reeglid peavad kehtima kõigile, igas eluvaldkonnas, ka valimistel ja erakonnapoliitikas. Sellepärast tõstatas president, et iga täisealine Eesti kodanik, osaleks omaenda tuleviku kujundamisel ja läheks valima.
Veelgi oli probleemiks noorte õppurite suundumine välismaale. Ilves tõstatas sellega üles palve tunnustada noori häid eestlasi enne eestis, kui nende tegusi pärastpoole välismaal märkimisväärsete tulemuste eest tunnustataks. Vaid elu kvaliteet toob tagasi maailma parimad mõtlejad ja teeb sellega Eestist maailmamajanduse osa.
Kõne lõpetas president mõttega : ''Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel.'' Sellest mõttest võib järeldada, et Eesti on arenguteel, saamaks paremaks ja tugevamaks iga aastaga.
Taisi Tõhk 12c
ReplyDeletePresidendi kõne analüüs
Sel aastal oli president Toomas Hendrik Ilvese Eesti Vabariigi 93. aastapäeva kõne südamlik ja hooliv. Kõne oli positiivses valguses, kuid samas õpetlik ja kergelt manitsev. Ilves rõhutas, et meil on vaba riik ning selle säilimiseks peame kõik andma endast parima, et säilitama seejuures riigi ühtsuse.
Kõne alguses palus president inimestel püsti tõusta mälestamaks Haapsalus hukkunuid. Ilves pani kuulajatele südamele, et meid on siin riigis vähe seetõttu sellised õnnetused mõjuvad meile rängalt. President julgustas eesti rahvast olema enesekindlam ja rohkem uskuda oma riiki. Tõi välja mitmed organisatsioonid, millega on eesti rahvas meie riiki paremaks muutnud. Probleemi tööjõu lahkumisega välisriikidesse ei saa parandada mitte kõrgemate palkade või madalamate maksudega, vaid lahendus peitub kodumaas, see peab olema koht kuhu alati tahetakse tagasi tulla. See nõuab avatust kõigele uuele ja samas traditsioonide säilitamist. Veel õhutas president kõiki valima minema “meil siin, nagu me põhiseadus seda ütleb, on kõrgeim võimukandja ikka Eesti rahvas ise. Ja mitte vaid valimiste päeval, nagu käimasolev kampaania pidevalt rõhutab. Vaid tõesti iga päev.”
Eelmisete aastatega võrreldes oli vähem poliitilist poolt ja majandusprobleemide lahkamist, kuid siiski oli ära mainitud probleemid poliitiliste reklaamidega. Sel aastal oli kõik palju rahulikum ja polnud palju kriitikat, arvatakse, et põhjus on tulevases presidendivalimises ja ei soovinud valimisaastal kellegagi tülli minna.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteKarl Sepp 12c
Eesti Vabariigi presidendi Toomas-Hendrik Ilvese kõne oli rahulik, siiras, kuid ka kurb. Kurb just tänu Haapsalus juhtunud sündmusele. President palus kõigil püsti tõusta leinaseisaku jaoks ning mälestada katastroofis hukkunuid. Ta tõi enda kõnesse isiklikke kogemusi kui ka päevakorraseid teemasid.
Suurelt mainis Toomas Hendrik Ilves, et Eesti Vabariigi taasiseseismisest on möödas üks põlvkond ning tuleks paika panna uued plaanid/sihid. Mainis, et oleme Euroopaga ühtlustunud ning meist on saamas Põhjala riik.
Ära ei jäänud mainimata ka uued valimised. Märkis, et kõik võiksid valima minna ja nii saaks iga kodanik enda panuse anda uude valitsusse.
Peatus pikemalt Haapsalu katastroofil. Et inimesed võiksid enne suuri õnnetusi midagi head korda saata ja tegeleda nendega, kellel on endal raskused. Ta tõi näiteks selle, et enne põlengut oli ta ise nende lastega matkal käinud ning nendega tegelenud, kuigi meedia sellest midagi ei rääkinud.
Eelmise aasta kõnega võrreldes oli selle aasta kõne väga südamlik ja rahulik. Kui eelmine aasta rääkis rohkem poliitikast ja majandusest, siis sellel aastal mainis ka neid, aga kuidagi teistmoodi ning rohkem oli räägitud kodanikuühiskonnast.
Jutu lõpetas ta lausega, et Eesti riik ei ole veel valmis.
Hanna-Maria Kahju 12C
ReplyDeleteEesti Vabariigi presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne oli väga rahulik, õpetlik ja liigutav. President keskendus pigem rahvale endale: kohustust rohkem aidata, sallida ning eelkõige hoolitseda kaaskodanike eest. Ilves tõi välja, et Eesti inimene on liiga kinnine ning peaks olema rohkem avatum ja tolerantsem ligimeste vastu. Minu lemmik koht kõnes oli, kui riigipea ütles, et sallivus nõrgemate ja teistsuguste suhtes peab ilmnema me tegudes enne tragöödiaid, mitte tagantjärele näpuga näidates. See ei olnud minu meelest etteheide. Pigem oli see inimestele südame peale panemiseks, et võiksime olla ka nii abivalmid enne, kui meid kõiki toob kokku ja ühendab traagiline sündmus.
President mainis kõnes see aasta, nagu ka eelmine aasta, tööpuudust. Eelmine aasta oli see teema muidugi rohkem päevakorras, kui tänavu aasta. Selle aasta kõnes mainis ta, et väheks on jäänud oskuste puudumine ja Eesti nö 'ajude' ära minek välismaale. Eelneval aastal tõi ta kõnes üheks probleemiks ka seaduse kvaliteedi, kus parlamend ei suhtu oma põhitöösse nii tähelepanelikumalt, kui nad võiksid.
Toomas Hendrik rõhutas, et meie inimesed olemegi Eesti. Et omaenda tuleviku kujundamisele kaasa aidata, siis üheks vahendiks oleks minna valima.
Kõne oli väga hea. President ei ole oma kõnes õpetanud ega käskinud kedagi. Arvan, et põhimõtteks oli panna inimesi mõtlema, mis tal ka õnnestus. Vähemalt minu puhul.
Presidendi kõne analüüs - Joosep, K. 12C
ReplyDeleteSelle aasta kõnes oli näha mõjusid hiljutisest Haapsalu lastekodu õnnetusest. Lisaks leinaseisakule muutis see kogu kõne tonaalsuse murelikumaks ja mõtlikumaks, kuid tagades üldise positiivsuse. Kõnes jäi Ilvesele omaselt rahulikuks ja kindlaks. Kõne üldplaanis oli tähtsaim pidepunkt Eesti taasiseseisvumise eesolev 20. aastapäev, mitte enam eelmise aasta kõnes olnud vabadussõda. Tähtis oli ka küsimus, kuidas Eesti peaks edasi liikuma nüüd, kui mitmed 20 aasta eest püstitatud ülesanded on täidetud. Toomas Hendrik Ilves tunnustas valitsust, et oli suutnud sellel raskel ajal riigi majanduslangusest läbi vedada ilma väga suurte probleemideta ning rahva rahulolematuseta, kuid siiski leiab ta, sarnaselt eelmise aastaga, et Eestil on hädasti vaja haldusreformi. Samuti kiitis ta riigi kodanikke kodanikualgatuste eest, mis on üldiselt Eesti elu parandanud ja paljuski edasi viinud. President innustas meid kõiki osa võtma eelolevatest valimistest ja rõhutas, et ka meil endal on vaja teha valikuid meie enda elu ja riigi käekäigu kohta. Läbi selle näitas ta, et oleme saanud eurooplasteks. Tänu sellele seigale ei ole meil enam vaja otsida tunnustust välismaalt, sest me oleme omanäolised ja me oleme säilitanud oma kultuuri läbi okupatsiooniaja ja nüüd on vaja ennast avada, vaid nii saame olla vabamad. Kõnes oli rõhutatud, et meid on vaid miljon ja me peame olema ühtsemad ja üksteise vastu hoolivamad, tolerantsemad, sellega tagame turvalisuse endale ja ka teistele.
Merily Kermik 12c
ReplyDeletePresidendi kõne analüüs
Presidendi selleaastane kõne oli eelkõige meie südametunnistustele ja inimlikkusele rõhuv ning kindlasti ka südamest kaastunnet avaldav. President pani meile kõigile südametele, et oleksime hoolivamad ja sallivamad nii enda perekonna kui ka tuttavate suhtes, ning tegelikult kõigi ligimeste suhtes. Kes teab, millal ise vajame kaaskodanike abi. Kõne algas leinaseisakuga, püüdes edasi anda seda sügavat kaastunnet ja austust nii Haapsalus hukkunutele kui viga saanutele ja nende lähedastele. President puudutas oma kõnes pikemalt ka meie valusat minevikku, ja mure tuleviku ees, kui me ei oska olla sallivamad ja hoolivamad. Veel toonitas ta seda, et meie kui kodanike kohus ja lausa privileeg on minna ja valida enestele head ja ausad eeskõnelejad ning meie õiguste eest võitlejad. Veel sai kõnes ära mainitud, et me ei oska kiita ja hinnata oma ümber olevaid inimesi ning alahindame endid ja meie saavutusi. Rõhutas ka seda, et peame muutma oma suhtumist, et need, kes me siin veel elame, siia ka edaspidi jääda tahaksime, ja need, kes lahkunud on Eestist, tagasi tahaksid tulla. Mulle jäi kõnest mulje kui väga rahulikust ja veidi ka õpetust pakkuvast. Ei surutud midagi peale. Eelmise aasta puudutati rohkem poliitikute südametunnistusi, millest selle aastases kõnes oli minu arust puudu, räägiti rohkem ka tööpuudusest ja muust päevakajalisemast. See aasta rõhuti inimeste headusele ja hoolivusele.
This comment has been removed by the author.
ReplyDeletePresidendi kõne analüüs
ReplyDeleteLaura Killandi 12C
President oli oma vabariigiaastapäeva kõnes väga rahulik ning õpetlikult suunav. Muidugi peatus president ka hiljuti juhtunud Haapsalu tragöödia teemal, mis andis kõnele alguses ka kurva tooni juurde.
Tema kõne üks peamistest punktidest oli Eesti iseseisvumise 20.aastapäev. Seal nimetas ta kõiki praegusi eestlasi Eesti esimeseks põlvkonnaks. Ta kiitis neid riigi ülevalhoidmise eest, kuid samas suunas ja rõhutas inimesi muutustele, et inimesed ise muutuksid ja muudaksid ühiskonna hoolivamaks ja sallivamaks. Sellega parandaks üldist mainet, et inimesed kes siit lahkuvad tahaksid siia ka tagasi tulla kui heasse ja hoolivasse keskkonda.
See suunitlus võis olla ka tingitud Haapsalu õnnetusest, mille kaudu president rõhus sallivusele. Inimesed reageerisid küll sellisele õnnetusele, kuid tegelikult peaksid nad olema koguaeg avatud erilisematel ja puuetega inimestele ning neid aitama kasvõi moraalselt.
President mainis ära ka meie ühiskonna kinnisuse. Inimeste enesessehoidmise, mis on meile küll kasu toonud, kuid ei ole aidanud meil luua laiemaid suhteid. Ta rääkis küll traditsioonide säilitamisest, kuid vihjas ka sellele, et seda saab teha ka tulles eestlaslikust kestast välja.
Põgusalt mainis ta ka poliitika teemat, viidates ebaausale poliitikale, millest aasta alguses ja valimiseelsel ajal palju juttu on olnud.
Võrreldes eelmise aasta kõnega oli jutt leebem, mis minu arvates võib olla tingitud käesolevast valimisaastast. Sarnasuse poolest mainis president ka sel aastal Eesti tugevamaks ja paremaks kasvamise teemat meie enda rahva kaudu.
"Presidendi kõne analüüs"
ReplyDeleteKerttu Olesk, 12c
Eesti Vabariigi President alustas oma selleaastast kõnet leinaseisakuga, millega mälestati Haapsalu tragöödias surnuid. Ta viitas eestlaste kui rahvuse haprusele, sest oleme väike rahvas ja tunnetame seetõttu tugevalt kaasmaalastega toimunut. Presidendi kõne oli väga malbe, ma ootasin natukene tugevamat sõnavõttu ent kõige tähtsama ütles President Ilves oma kõnes ära. „Eesti aja loos oleme lõpetanud ühe peatüki, mis algas 1991. aastal, mil me väljusime varjude vallast.“
Kõne üks suurimaid valupunkte oligi Eesti tulevikusuund. „Kuhu läheb Eesti nüüd?“ President arvab, et sihiks ei tohiks kindlasti olla mõni arvuline väärtus (SKT, palganumber, jne.) vaid vaimne heaolu. Kui meil ei ole vaja enam millestki eemalduda ja ära minna, siis kas oleme suutelised uue sihi uues olukorras leidma?
Eesti on oma koha maailmas leidnud. Enam pole vaja end tõestada, oleme seda juba teinud. President kutsus inimesi üles helgemale ja avatumale hoiakule. „Oleme sedavõrd kaua tegelenud säilitamisega, et oleme selles ilmselt maailma parimad.“ Uue sihina võiksime olla avatud uutele arvamustele, välimustele, elustiilidele, keeltele, jne. Nii õpime iseennast paremini tundma.
President Ilves arvas, et eestlane peaks rohkem tunnustama eestlast. Praegu ootame välisriikide kiitust, enne kui oma enda inimest kiidame. Meis on suhtumine, et kõik kodumaine muutub väärtuslikuks alles siis, kui keegi teine seda kusagil kinnitab. Tegelikkuses ei vaja me enam ammu välismaist heakskiitu.
Arvan, et President kutsus eelkõige inimesi üles endisse uskuma. Me ei ole enam väike riik, kes vajab teiste toetust, et end jalule saada. Oleme juba jalul ja kõnnime edukalt. Nüüd on aeg liikuda kvaliteedi, rahulolu ja aktiivse kodanluse suunas.
Presidendi kõne analuus 12.c Kaia Vahho
ReplyDeleteSelle aastast 24. veebruari Vabariigi aastpäeva kõnet alustas president Toomas Hendrik Ilves leinaseisakuga, millega mälestati möödunud pühapäeval Haapsalu väikelastekodu põlengus hukkunuid. Oma kõnes peatus president sellel, et kui oluline on valima minna, et igaüks osaleks omaenda tuleviku loomisel, ja et peale valimiste on veel teisigi võimalusi, kuidas endale parem tulevik luua. President loetles veel erinevaid organisatsioone, milles kõigis on võimalik kaasa lüüa ja mis muudavad eestlaste elu paremaks. Mainis veel, et eestlased on tublid inimesed ja suudavad omal tahtel palju asju korda saata. Üks probleem millel Ilves peatus, oli see, et inimesed kes elavad Eestist väljas on öelnud, et peamine põhjus Eestist lahkumisel on siinne suletus, mitte väikesed palgad. Samas peab ka Eestis elukvaliteet hea olema, sest just siis tuuakse Eestisse maailma tasemel ajusid ja sellega koos areneb Eestist maailmamajanduse osa. Elukvaliteet mõjutab edaspidi kõige rohkem Eesti elukäiku. Rõhutas, et rahvas peab rohkem enesekindlam olema ja et me vajame julgemat ja avatumat hoiakut.
Presidendi kõne oli kujunditeküllane, kuid samas lihtne ja inimlik. Eelmise aasta kõnega võrreldes rääkis ta vähem tööpuudusest, kuid sedagi oli mainitud. Selle aastane kõne algas küll kurvalt, kuid mõjus rohkem, kui eelmise aasta oma.
Presidendi kõne analüüs Kätriin Tamm 12c
ReplyDeleteSel aastal oli president Toomas Hendrik Ilvese Eesti Vabariigi 93. aastapäeva kõne väga rahulik ning õpetlik. Kõnet alustas president Toomas Hendrik Ilves leinaseisakuga, millega mälestati möödunud pühapäeval Haapsalu väikelastekodu põlengus hukkunuid. Kõne üldplaanis oli tähtsaim pidepunkt Eesti taasiseseisvumise eesolev 20. aastapäev, mitte enam eelmise aasta kõnes olnud vabadussõda.Üheks kõne märksõnaks oli kindlasti ka see, et meil on vaja rohkem enesekindlust. Tuleb uskuda endasse ja oma riiki. President rõhutas, et kõik mis meid ees ootab, on meie endi teha. Iga Eesti Vabariigi kodanik saab palju ära teha, et nende eesolev elu oleks parem. Tähtsal kohal on kõnes valikute ja valimiste teema. President rõhutas valima minekut, tuues välja selle, et eestlane saab ainult nii sõna sekka öelda riigis toimuvale. Samas nentis, et see on vaid üks paljudest vahenditest, kuidas kujundame elu vabal maal. Elu vabas riigis tähendab ju ennekõike seda, et me ise saame korraldada oma elu ega pea kelleltki ülevalt selleks luba saama. Lõpetuseks tahtis riigipea kõigile mõista anda, et Minu kodu = Minu riik, kus on sinu mõtetel piiramatu vabadus.
Eelmise aasta kõne oli rohkem seotud majanduslangusega, et me koos tuleks sellest raskest olukorrast välja. Kuid selle aasta ja eelmise aasta kõnega oli sarnasusi samuti. Valupunktid olid endiselt tööpuudusega seonduvad küsimused."Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel." Seda on ta rõhutanud ka oma eelmistes kõnedes.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteMerike Rei 12C
Leian, et tänavuse Eesti Vabariigi auks koostatud presidendi kõne eesmärgiks oli näidata üles austust, hoolivust, sallivust ning tolerantsust kaaskodanikesse. Eelkõige oli rõhutatud eestlaste ühtsust, vabadust ning ühtekuuluvust – neid omadusi, mis muudavad ühe riigi täisväärtuslikuks elamiskeskkonnaks. Kellelgi pole hea elada ühiskonnas, kus valitseb umbusaldus ja auahnus, jättes kõrvale inimlikkuse. Läbi selle pöörati tähelepanu eelseisva valimise aususesse ning üleüldisesse elukaliteeti. Meenutati ka eestlaste ajalugu, mille läbi väärtustati vabaduse tähtsust ning minevikuga oli põimitud ka Eesti riigi siht tuleviku poole. Oma kõnes hindas president kõrgelt Eestis valitsevat demokraatiat, mille oleme saavutanud ja tänu millele on meil vabadus ise korraldada oma elu. Tuleviku koha pealt pöörati tähelepanu avatusest maailmaga, samas jäädes truuks endi traditsioonidele ja väärtustele. Kõne oli ülesehitatud kronoloogiliselt, alustades minevikuga ning lõpetades Eesti tuleviku eesmärkidega. Tänu sellele oli kõne kergesti kuulatav ning süvenemine juttu oli märkimisväärselt suur. Kõne sisust lähtuvalt oli ka stiil rahulik ning veidi ka õpetav. Mis minule esialgu meeltmööda ei olnud oli presidendi monotoonne ja ametlik hääletoon, kuid pärast pikemat kuulamist ei omanud see erilist tähtsust, kuna diktsioon oli see-eest väga selge. Taolise kõne struktuur tekitas minus rahulikku meeleolu ning uhkust olla osa väikesest riigist nimega Eesti. Sellele aitas kaasa pidev rõhumine vabadusele, ühtekuuluvusele, suurendades usku inimestevahelisesse hoolivusesse ning sallivusse.
President Toomas Hendrik Ilves alustas kõnet mõtlemapanevate sõnadega:" Väikerahvana tunnetame otse, kui haprad ja haavatavad me oleme." Kogu kõne vältel oli hea kuulata, et Eesti riigis tunnistatakse iga inimese tähtsust ja tähendust kodumaa jaoks. Üldises võtmes tunnustaski president oma kõnes ausust kõrgema võimu poolt rahva vastu, kuid ka toda et oleksime ausad üksteise suhtes.
ReplyDeleteKuigi meie president ei puudutanud otseselt, vaid nö läbilillede, poliitika teemat, siis siiski on minu jaoks oluline, et ta kordas üle fakti: Iga täisealine Eesti kodanik osaleks oma tuleviku kujundamisel ja läheks valima, tuues sellega kasu nii enale kui ka kogu Eesti rahvale.
Presidendi selleaastane kõne võrreldes möödunud aastate omadega oli väga rahulik, ehk oli see tingitud leinaseisakust, võiks õelda et isegi nukker. Tuues paralleeliks 92.aastapäeva kõne, siis on hea, et ta ei rõhutanud nii palju majandusraskusi ja tööpuudust, vaid Eesti rahva ühtsust tulevikus ning kodanlust, tähtsustades inimeste omaalgatusi, meenutades, et Eesti Vabariigis on tähtsaimaks võimukandjaks siiski rahvas mitte Riigikogu, President või erakonnad.
Kõne lõpus annab ta siiski märkku, et me ei ole tuimad, südametud ega ka tundetud. „Eesti ei ole veel valmis. Jumal tänatud.Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel.“
Liina Rüütel
12c