Kuulata hoolega Eesti Vabariigi presidendi T.H. Ilvese 24. veebruari kõnet,
*kirjutada välja, millise tonaalsusega on kõne
*millistelprobleemidel ja valupunktidel president peatub
*milline on kõne stiil - õpetav,rahulik, käskiv jne,
*võrrelda seda ka möödunud aastase kõnega-leida sarnasusi ja erinevusi.
*arvutil koostada analüüsiv kokkuvõte eesti keeles - 180-200 sõna
Presidendi kõne analüüs
ReplyDelete24. veebruaril pidas eesti vabariigi President Toomas Hendrik Ilves vabariigi aastapäeva auks kõne. Oma kõnes tõi ta esile mineviku saavutused ning praegusel hetkel aktuaalsed probleemid ja pani paika tähtsamad eesmärgid tulevikuks. Erilist tähelepanu pööras ta hariduse uuendamisele, töötusele ning eurole üleminekule. Ilvese arvates on kõige tähelepanu väärivamaks probleemiks tööpuudus, mille peamiseks põhjuseks on riigi halb majanduslik olukord. See tähendab, et töötu ise pole oma hädas süüdi, seega on riigi ja iga inimese ülesandeks töötuks jäänud inimest toetada ning aidata tal säilitada oma eneseväärikust . Tõsi küll, töötu abiks on olemas töötuskindlustus, kuid paljudele sellest ei piisa, seda enam, et kõik abivajajad seda ei saa. Töötusest lähtub järgmine sotsiaalne probleem - vaesus, mis puudutab lisaks täiskasvanutele ka nende perekondi ning eeskätt lapsi. President rõhutas, et kujunenud olukorras peaks riik mõtlema ka täiendavatele toetustele nii inimestele kui ka ettevõtetele, soodustades seeläbi tööhõivet. Ka minu arvates ei tohiks petta end lootusega, et tööpuudus hakkab võluväel vähenema. Meist igaühest sõltub riigi tulevik. Majanduslikult paremal järjel olevad inimesed peaksid võimalust mööda abistama hädasolijaid ning mis veelgi tähtsam, olla moraalselt valmis uuteks löökideks. Mis aga puutub töötuse probleemi lahendusse, siis peaks riik keskenduma eesti hariduse tulevikule ja kaasajastamisele. Selle tõestuseks on fakt, et tööpuudus pole jagunenud ühtlaselt: ajal, mil umbes sada tuhat töötut on loobumas illusioonist, et nad suudavad endale väärikat tööd leida, kurdavad infotehnoloogi a firmade juhid, et neil napib tööjõudu.
Selle aasta presidendi kõne erines eelnevate aastate omadest oma südamlikkuse ja inimlikule heasoovlikkusele rõhumise alatooni poolest. Kõnest oli aru saada, et president hoolib oma rahvast.
MAARJA PEEBO
12.A
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteTriin Kazlas, 12.A
President alustas oma selleaastast kõnet mõtlemapanevate ja siirate sõnadega, olles mõjutatud viimaste päevade kurbadest sündmustest. Oli tunda, et asi puudutas presidendi hinge lähedalt, sest muidu poleks ta sellist asja sel määral kõnesse sisse toonud. Kindlasti oli see hea viis jälle väikest rahvast korraks mõtlema panna ja üksteise vastu austust näidata.
Huvitavaks tegigi kõne asjaolu, et president ei valinud taaskord kõnelemiseks vana ja kulunud poliitilist teemat,vaid keskendus millelegi tähtsamale - sallivusele meie ühiskonnas.
Presidendi toon seda kõike rääkides tundus olevat meeldivalt rahulik ja rahvakeskne. Ei tekkinud mingit üleoletsemist, vaid räägiti meist kõigist,kaasa arvatud temast endast.
Välja on toodud hea mõte, mis ütleb, et riigi majanduse heaolu on tähtis, aga veel tähtsam on vaimne heaolu ja usk heldesse tulevikku. Tõesti - need väärtused aitavad meie väikest rahvast enam kui miski muu. Kuid õitsvale tulevikule annab loodetavasti juurde ka valima minemine, iseasikui paljud neist rahvale antud lubadustest täidetud saavad. Selles on presidendil tõepoolest õigus- valimine on üks paljudest vahenditest,millega kujundame oma tuleviku.
Presidendi kõnes jäi kõrva ka suur ühtsustahe ja kokkuhoidmine- see, et kõiikides maakondades oleksid samaväärilised võimalused; see, et siit läinud pöörduksid kunagi ikka Eestimaale tagasi ja see, et inimesed tahaskid siin elada ning ka võõrad siia tulla.
Kõne viimastes lõikudes kajastub eriti suur tahe muuta eestlasi rohkem sallivamaks ja panna neid üksteise uskuma- pooldan seda mõtet ja ehk suudab iga lugeja või kuulaja antud kõnest endagi jaoks tähtsa iva leida!
"Presidendi kõne analüüs"
ReplyDeletePresident Toomas Hendrik Ilvese kõne oli tooniliselt väga positiivne ning omas sügavat mõtet. Rohkesti rõhutas ta seda, kuidas kõik peaksid üksteisest rohkem hoolima ja hoidma kõiki. President rääkis minevikust ja sellest, kuidas Eesti on siiski selle kõigega toime tulnud, kuid tänu eelnevale siiski suurel määral on inimesed selle tõttu haavatavad siiani. Rahvaga tuleb olla aus, mitte mängida valemänge. Toonitas ta, et eestlased peaksid samuti olema rohkem avatumad ja enesekindlamad. Samuti tõi Ilves esile kõnes palju aktuaalseid teemasid ja probleeme. Kõige värskemaks võib kindlasti nimetada Haapsalus toimunud katastroofi. Rahvas peab hoolima üksteisest rohkem ja näitama seda välja. Eestlased ei ole Ilvese meelest kalgid inimesed, kõigil on tundeid, kuid neid ei näidata nii palju välja.
Võrreldes tänavust presidendi kõnet eelmise aasta omaga on leida sarnasusest sellest, et ta on mõlemas oma sõnavõtus välja toonud tööpuuduse. Samuti mõlemad kõnes on maininud ta õnnetusi, mis on Eestis toimunud ja kõigile mõju avaldanud. Minu arvates nende erinevuseks on see, et neil ei ole ühist alatooni. Selle aastane kõne jätab mulle sümpaatsema mulje ning on kuidagi rohkem südamlik ja hinge minev, eelmises aga rõhutas president majanduslikumat poolt. Toomas Hendrik Ilves näitas oma selle aastase kõnega, kui tähtis on tema jaoks eesti rahvas ning nende heaolu.
NÄNCY REINART
12.A
Presidendi kõne analüüs
ReplyDelete24. veebruaril 2011 pidas president Toomas Hendrik Ilves Eesti Vabariigi aastapäeva kõne. Kõne rääkis et, elukvaliteet on Eesti arengu põhiküsimus. Ilves pidas kõne rahuliku tooniga ja sellepärast oli seda ka rahulik ja mugav jälgida. Kõne algul tõi Ilves esile huvitava fakti: kõik praegused Eesti Vabariiki kodanikud on praeguse Eesti esimene põlvkond, nimelt on taasiseseisvumisest mõõdunud 20 aastat ja just seda arvu loetaksegi ühe põlvkonna vanuseks. Ilves mainis, et eestlased on suutnud eemalduda 20 saj. kannatustest ja et, nüüd tuleb Eestil keskenduda oma tulevikule. President ütles, et meie eesmärgiks ei tohiks nii väga olla stabiilne majandus vaid tähtsam on vaimne heaolu. Majanduse kasv on küll tähtis aga sallivus on tähtsam, nagu selgus kõnest. Siit ka sarnasus eelmise aasta kõnega, kus Ilves pani ka üheks probleemiks Eesti majanduse. Meie president loodab, et tulevikus on Eesti maa, kus me elada tahame ja teised rahvad siia elama tahaksid tulla. See ei seisne mitte kõrges majanduses ja heas rahvusvahelises reputatsioonis vaid inimestevahelises sallivuses, kus rahvas hoolib oma ligimestest. Just elukvaliteet tooks Eestisse hulgaliselt erinevaid ja andekaid inimesi, kes, Ilvese arvates, teeksid Eestist ka osa maailmamajandusest.“Eesti ei ole valmis. Ta kasvab suuremaks ja tugevamaks,“ seda ütles president oma kõnes ja tõsi see on. Eesti on ainult paremuse poole läinud ja seda läheb ta veelgi. Üldiselt oli kõne õpetav ja mõtlemisainet andis see igaühele- kellele rohkem, kellele vähem mõelda saab selle jutu üle veel pikalt. Kõne lõpetas president sõnadega: „Elagu Eesti!“
Sander Tulk 12a
President Toomas Hendrik Ilvese kõne algas leinaseisakuga, et mälestada Haapsalu lastekodu põlengu ohvreid, ta rõhutas, et suured õnnetused panevad meid proovile ühiskonnana. Hoolimine oma ligimesest, naabrist või tuttavast on tähtis ja sellele tuleks mõelda enne, kui meid on tabanud mõni vapustus. Presidendi sõnul on tänapäeval hinnas just inimlikud väärtused, sest see viib meid kogukonnana hinnatuma ühiskonnani. Kõne oli vahetu ja küllalti sõbraliku tooniga.
ReplyDeleteTa tõi oma kõnes päevakorda jällegi haldusreformi vajalikkuse, nagu eelmiselgi aastal, puudutades seda teemat põgusalt, aga otseselt: „Muidugi ei piisa üksnes vallapiiride ümberjoonistamisest. Me vajame terviklikku linna- ja vallareformi. Me teame ju seda hästi. Ehk saab teadmisest ka tegu me järgmise põlvkonna ajal.“
Julgustades rahvast positiivsusele ja tuues ette meie seniseid saavutusi, tuues eriliselt välja Euroopa Liitu kuulumise tähtsuse praeguses maailmas, ja fakti, et Eesti on saamas kaua unistatud Põhjala riigiks. Samas ei unusta ta ka kodanikke tagant ärgitamast ja leiab, et Eesti uued sihid ei peaks olema majanduslikud või sotsiaalsed, vaid seisnevad siiski, nagu eelnevaltki mainitud, inimväärtuste arendamises. President märkis ka ära kui tähtis on demokraatlikule riigile kodanikualgatused ja kui palju me ise saame oma riigi heaks ära teha. Samuti rõhutas ta, et iga täisealine kodanik läheks valima, sest valimised on üks vahend kuidas me kujundame oma elu vabal maal.
President lõpetas oma kõne, nagu varasematelgi aastatel, sõnadega: „Elagu Eesti!“
HENRI KAUS 12a
Minule selgus, et meie president T.H Ilves ei ole just eriline kõnemees. Kõne, mis ta pidas oli terve aja vältel enamasti ühesugune monotoonne ning kõlas nagu isa lugemas totrat lasteraamatut, millest tal endal juba siiber on, õhtul oma pojale. Võib-olla oligi kõnepidaja veaks see, et oli seda liiga palju harjunud. Muidugi lisas natuke põnevust ja kõrvalekaldeid päris tihe puterdamine. Küll läks see ja teine sõna sassi. Samas poleks kõnet minu jaoks huvitavamaks teinud ka parem esitaja, sest teemad mida kõnes käsitleti olid nii ettearvatavad ja terve ülesehitus oli ainult klišeesid täis. Näiteks kõne alguses, kui president oli ette lugenud laused „Väikerahvana tunnetame otse, kui haprad ja haavatavad me oleme. Iga kaotus toob ühtaegu isikliku ja ühiselt tajutava valu. „ aimasin ma kohe, et juttu tuleb Haapsalu lastekodu põlengust ja sellele järgneb väike leinaseisak. Nii ta ka uskumatul kombel läks. Edasi ei tulnud ka mitte midagi üllatavat- „Taasiseseisvumisest möödub tänavu 20 aastat.“, „Eesti ei saa kunagi valmis.“. Samuti püüdis president kasvatata ümber eesti rahvast, kui manitses meid muretsema oma naabri talve küttepuude pärast. No kuulge, eestlane on kade ja omakasupüüdlik inimene. Peaasi, et ikka omal kodus soe on ja eks naabrimehe puud varastaks ka ära kui ikka tarvis on. Kõne lõpp oli ka äraütlemata originaalne- „Ealgu Eesti!“, no samas midagi muud ehk ei olekski sünnis sellist kõne lõpetama panna. Muidugi positiivse noodiga lõpetamiseks võib välja tuua selle, et ta tõepoolest ei ole rääkinud päevapoliitikast nagu ka lubas. Elagu Ilves!
ReplyDeleteErkki Põld 12a
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeletePresidendi kõne oli leebe tooniga, stiil oli rahulik ja jutlev. Polnud midagi, mida president oleks kritiseerinud või käskinud teha. Pigem pani ta kõigile midagi südamele ning suunas, kuhu poole vaadata. Samal ajal oli kõne algus veidi kurblik, kuid hiljem ilus ning julgustav.
President pühendas oma selleaastase kõne peaaegu täielikult kodanikuühiskonnale. Ta ei kritiseerinud otseselt midagi, kuid mainis, et Eesti ühiskond on suletud ning see ongi üks põhjus, miks Eestis elada ei taheta. Samuti manitses ta poliitikuid olema ausad. Ta pani erilist rõhku vaimsusele ning avatusele, hoolivusele ning sallivusele. President oli uhke, et eestlased on suutnud säilitada keelt ja kultuuri, hoolimata võõrvõimude rõhumisest. Kuid nüüd pidas ta ka oluliseks, et uus põlvkond muudaks Eesti meeldivaks paigaks, kus me nii ise, kui ka teised elada tahaks.
Eelmise aasta kõne stiil oli tugevam ning mitte nii leebe kui selle aasta kõne. President pani enam rõhku päevapoliitikale, kuid muuhulgas ei unustanud ta kodanikuühiskonda. 92. aastapäeva kõnes oli president kriitilisem ning tõi välja rohkem probleeme kui selleaastases kõnes, aga pakkus ka välja erinevaid lahendusi nendele probleemidele ning omapoolse emotsiooni. President ei jätnud kummaski kõnes aga ka edusamme ja kordaminekuid mainimata, samuti seda, kuhu Eesti tulevikus võiks jõuda ning mida saavutada.
Karen Tuul 12a
"Presidendi kõne analüüs"
ReplyDeleteKatre Vendel 12.a
President Toomas Hendrik Ilves alustas selleaastast kõnet sügavate ja mõtlemapanevate sõnadega:" Väikerahvana tunnetame otse, kui haprad ja haavatavad me oleme." Oli hea meel tõdeta, et Eesti riigis tunnistatakse iga inimese tähtsust ja tähendust siin maal. Eriti toonitas Ilves,et eestlased peaksid olema avatumad ja enesekindlamad.
President ei rääkinudki eriti põhiteemast- poliitikast, vaid hoopis tunduvalt olulisemast- hoolivusest ja sallivusest ühiskonnas. Hea mõte oli, et tuleb hoolida kõigist ja kõigest enne seda kui midagi juhtub, mitte alles pärast,kui tragöödia käes.
Oluliseks pidas ta ka seda,et iga täisealine Eesti kodanik osaleks oma tuleviku kujundamisel ja läheks valima. Valimised on üks vahend paljudest, kuidas kujuntada oma tulevast elu vabal maal. Ta toonitas,et ei tohi lasta hirmudel ennast valitseda, sest need ei mõjuta elukvaliteeti, vaid hoopis maailma parimad ajud,kes teevad Eestist maailmamajanduse osa.
Presidendi selleaastane kõne oli väga rahulik ja isegi natuke nukker. Eelmise aasta kõnega võrreldes ei rõhutanud ta nii palju majandusraskusi ja tööpuudust, vaid Eesti rahva ühtsust tulevikus. Kõne oli tunduvalt õpetlikum ja mõtlemapanevam.
Kõne lõpetas ta väga kaunilt: "Eesti ei ole veel valmis. Jumal tänatud. Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel. Elagu Eesti!"
"Presidendi kõne analüüs"
ReplyDeleteMadis Saarma
Eesti Vabariigi 93. aastapäeva puhul pidas president Toomas Hendrik Ilves kõne, mille sisu aluseks sellel aastal olid mõtted ning tunded, mida ta oli kogenud 4,5 aasta jooksul, mil ta on olnud võimul. Kõne alustuseks palus ta külalistel püsti tõusta, et mälestada Haapsalus toimunud tulekahju ohvreid. See oli ainuõige otsus presidendi poolt, kuid algul mõtlesin, et pressi poolt niigi liialdast järelkaja saanud kurb sündmus ei peaks sedavõrd suurel määral varjutama tema sõnavõttu. Nimelt tõi ta korduvalt esile, et meie seas on palju puudega inimesi, kes vajaksid hoolt ja tuge. Mitte et ma neid ei salliks, aga kõnes tundus see veidi pealetükkivalt. Kõne lõpus president ka veidi seletas, miks just see sündmus teda nii sügavalt puudutas.
Kõige enam meeldis mulle kõnes osa, kus ta puudutas eel olevaid valimisi. Nimelt manitses ta erakondi olema eelkõige ausad. Tõesti, valimiskampaaniad on ka minusilmis muutunud täielikeks naljanumbriteks, kus vahendeid valimata materdatakse üksteist, et rahvale näidata, et just nemad on kõige paremad. Pealegi soovis ta, et kõik täisealised läheksid valima ja kujundaks ise oma tulevikku. Positiivne oli veel see, et president tähtsustas inimeste omaalgatust ja meenutas, et Eesti Vabariigis on tähtsaimaks võimukandjaks siiski rahvas mitte riigikogu, president või erakonnad.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDelete2011. aasta 24. Veebruari presidendi kõne oli alguses kurva alatooniga, tänu sellele,et Haapsalu lastekodus oli traagiline tulekahju. Hindan väga seda, et president palus kõigil inimestel nii seal viibijatel kui ka kodustel televiisori vaatajatel hetkeks tõusta ja mälestada hukkunuid. Oma kõne lõpupoole mainis ta ka, et on käinud ja veetnud oma vabaaega koos puuetega lastega. Võib olla oleks hea mõte võtta eeskuju temast ja teha heategevust meie linna lastekodule, et minna ka ehk nendega matkama.
President mainis kindla sõnaga, et me oleme saanud hakkama kõigega praegu ja saame ka edasipidi hakkama, kuna Eesti liigub uues suunas ja selleks suunaks on usk heasse tulevikku. Oluliseks pidas president ka valimisi ning ütles seda väga rõhutatult, kuna nii saadakse koos tulevikku kujundada. Nendest vabadest valikutest sõltub meie ühiskond.
Mõõdunud aasta kõnet ei ole televiisorist jälginud ning seega ei saa kommenteerida, kuidas presidendi kõne välja tuli. Selle aasta kõne kohta oskan öelda, et president kõneles rahulikult, kuid vahest oli tunda ka pinged ja narveerimist, sellest tingituna puterdas osade sõnadega. Üldjuhul aga tuli hästi toime.
Tiiu Jõgi
12A
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteHanna Nosenko 12.a
Selleaastase presidendi kõne algus oli pühendatud Haapsalu põlengus hukkunutele. Nende mälestamiseks palus president kõigil püsti tõusta ja leinaseisakut pidada.
Toomas Hendrik Ilvese tähtsaim sõnum oli sallivuse rõhutamine. Meie eestlased peaksime olema ühtsem rahvas, abistama abivajajaid ja hoolima kõigist. Elukvaliteeti ei loo mitte kunagi valitsus, seda ei saa sätestada parlament ega kuuluta välja president. Seda teeb rahvas ise. Oma kõnes rõhub ta ka palju minevikule, et peaksime muutma oma suhtumist.
Tuleb tunnustada meie inimesi,mitte ainult siis, kui on seda tehtud väljaspool riiki.
Veel pidas Ilves tähtsaks valimisi ja et me nendes kaasa lööksime. Meie võimuses on kujundada oma riigi tulevik, et välismaale õppima minejad tahaksid tagasi tulla Eestisse.
Presidendi kõne stiil oli õpetav,hooliv, rahulik, veidi ka manitsev.
Eelmise aasta kõne on minu arvates käskivam, pühendatud rohkem poliitikale, selle aasta oma aga vastupidine: pühendatud kodanikuühiskonnale.
Mairo Tänav 12.a
ReplyDeletePresidendi kõne analüüs:
Nagu oli arvata alustas president on kõnet leinaseisakuga, mis oli pühendatud Haapsalu väikelastekodu põlengus hukkunutele. President peatus oma kõnes ühtsusele, mitte päevapoliitikale. Iseenesest oli see õige, sest sellist saasta ja valimisreklaami on raske kommenteerida. President rõhus saavutusele, mis me oleme juba 20.aastaga suutnud korda saata. Ta ei pea tähelepanuväärseks seda, et me ei ole enam elu keskpunktis, vaid rõhutab seda, et me olme suutelised ise andma abi, mida me teistelt kunagi saime. Meie roll Euroopas on muutumas järjest tähtsamaks. Haapsalu sündmustele tagasi vaadates on aru saada, et eestlased ei ole tuimad ja tundetud ning see teeb nii presidendile kui ka rahvale röömu.
Me pole veel valmis ning me kasvame veel! Jumal tänatud:)
Triinu Toon 12a
ReplyDeleteTänavune Vabariigi sünnipäevale pühendatud kõne algas etteaimatavalt leinaseisakuga.Kõne ise oli tasakaalustatud ja küllatki neutraalne,jättes paljudele üllatuslikult puudutamata poliitika,rõhutades hoopiski meie vaimsusele.Erinevalt eelmise aasta kõnest,oli selleaastases vähem kriitikat ja rõhutud oli rohkem kodnlusele kui poliitikale.Ta pani südamele kohustuse hoolitseda, suhtuda oma ligimestesse ja kaaskodanikesse suurema sallivuse, tähelepanu ning austusega.
President kiitis rahvast, kes on olnud tubli läbi kõikide aastate,säilitades jonnakalt meie keelt ja kultuuri ajal,mil vöörvõimud meid on rõhusid.Tänu eestlaste jonnakusele oleme jõudnud tänasesse päeva vabade inimestena.Et aga mitte liikuda edasi suletuses, millest praegu paljud inimesed välismaale põgenevad, ja muuta meie elukvaliteeti paremaks,ärgitas President inimesi valima minema,sest valimised on üks paljudest võimalustest muuta elu paremaks.Elukvaliteeti ei loo mitte kunagi valitsus, seda ei saa sätestada parlament ega kuuluta välja president. Seda teeb rahvas ise.
Muidugi sõltub me ühine elu siin Eestis ka meie poliitilistest valikutest. Aga üha enam sõltub see me endi vabadest igapäevastest valikutest, mitte presidendist, valitsusest, parlamendist, parteidest, ministeeriumiametnikest, linna- või vallavõimust.Lähtudes eelnevast avaldas ta heameelt selleüle,mida Eesti kodanikud suudavad ise oma vabal valikul ära teha seltsides, ühendustes ja ühingutes.Vaid juhul,kui igaüks meist näitab üles huvi muuta midagi paremaks, muutume me ise paremaks,sallivamaks.Presidendi visioon jätkusuutlikust riigist oleks riik,kus me hoolime ligimesest, kus me oleme sallivad ja tunnustavad ega lasku tigedusse ja kadedusse ning kus sallivus nõrgemate ja teistsuguste suhtes ilmneb tegudes enne tragöödiaid, mitte tagantjärele näpuga näidates.
„Mu unistus järgmiseks 20 aastaks ongi see, et me saame hoolivaks ja sallivaks rahvaks. Et me ei avastaks endas kaasatundmist ega näitaks hoolt alles siis, kui meid on tabanud mingi vapustus. Me oleme teineteisega läbi põimunud perekonniti, sugukonniti, rahvana. Me kõik koos moodustame Eesti närvisüsteemi. Iga sündmus, eriti iga traagiline sündmus jõuab meile kiiresti kohale valutorkena, otsese kaotusena.“
Kõne lõpus tõdes ta siiski et meie-eestlased,me pole tuimad. Me pole tundetud. Me pole kalestunud ning see julgustab ja teeb rõõmu.„Eesti ei ole veel valmis. Jumal tänatud.Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel.“
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteMari Pärtel, 12.a
Tänavune Eesti presidendi vabariigi aastapäeva kõne oli väga rahulik ja tõeliselt mõtlemapanev. See algas leinaseisakuga Haapsalu lastekodu põlengus hukkunute mälestuseks ning Ilves näitas toimunu üle oma siirast kahetsust. Ta rääkis, kuidas tänu sellisele kaotusele tunnetame me, kui haprad ja haavatavad me väikerahvana oleme.
Tähelepanu keskpunktis oli sallivus ning austus üksteise vastu. President rääkis raskustest, mida eestlased on läbi elanud, ning kuidas me peaksime kaasinimesi ja nende talente väärtustama. Ilma nendeta meie riik ei areneks.
Samuti tuli juttu ka eelolevatest valimistest. President julgustas valima minema, kuna ainult nii saab eestlane sõna sekka öelda riigis toimuvale. Ta soovitas inimestel oma valikud teha erakondade vaadete, inimeste tegude ja oma isikliku arvamuse järgi. Samas leidis Ilves, et valima minek on kõigest üks paljudest vahenditest oma elu kujundamiseks vabal maal. Elu vabas riigis tähendabki ennekõike ise oma elu korraldamist ilma vajaduseta kelleltki selleks luba küsida.
Minu arvates oli väga õige mõte, et riik peaks olema selline, mis tõmbab oma inimesed tagasi siia. Selleks aga peame ise muutma Eesti selliseks, et me tahame siin elada. Inimesi tuleks väärtustada ka väiksemate tegude eest, mitte alles siis, kui nad maailmas edu on saavutanud.
Võrreldes eelmise aasta kõnega oli tänavune oluliselt südamlikum ja rahulikum. Selleaastase märksõnaks võiks olla inimlikkus, mis varem nii hästi välja pole tulnud. Kõne stiil oli veidi õpetav.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteKadri Käsk 12A
Eesti Vabariigi 93. aastapäeva puhul peetud kõnes alustas president Toomas Hendrik Ilves Eestit hiljuti puudutanud traagilise sündmuse mälestamisega. Ta pööras tähelepanu sellele, et meie kui väikerahvas peaksime hoolitsema üksteise eest, suhtudes kaaskodanikesse sallivuse, tähelepanu ning austusega. President teatas kindlal toonil, et me oleme saanud hakkama ning saame ka edaspidi, kuna meid ootab ees helge tulevik, kus ajendiks ei ole enam hirm vaid kus muutub oluliseks õiglus.
Toomas Hendrik Ilvese kõnes oli olulisel kohal ka eelolevad valimised, milles ta manitses poliitikuid olema ausad. President soovitas minna kõigil täisealistel valima ning sellega kujundada ise oma tulevik.
Selleaastane presidendi kõne oli minu kui kodaniku jaoks palju mõtlemapanevam ja siiram, kuna see puudutas rohkem Eesti rahva olemust. Eelmine aasta oli aga kõne liiga pinnapealne ja poliitiline.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteMikk Maasik 12A
"Väike rahvana tunnetame me otse, kui haprad ja haavatavad oleme" – oli presidendi kõne algus Eesti Vabariigi 93. aastapeäval. Nukruse, kaastunde ja lainaseisakuga pidas ta meeles Haapsalu tragöödias hukkunuid.
Toomas-Hendrik Ilvese kõne oli mõeldud meile, eestlastele, suurendamaks avatust, euroopalikku mõtlemist ning kodanike aktiivsust. Mitte ainult valimistel, vaid kogu ühiskonnas, sest rahvas pidavat olema see jõud, kes loob ja viib edasi Eestit, mitte valitsus. Generatsioonide vahetumisega ärgitas Ilves seadma eesmärke, mis on kaugemad kui rahalised rikkused, mis tagaksid Eesti jätkusuutlikuse ka edaspidi. Presidendi kõne oli mõeldud meie äratamiseks enesekesksest maailmast, märkamaks teisi enese ümber ning hoolitsema ka nende eest, kes endaga ise toime tulla ei suuda. Mainimata ei jäänud ka okupatsiooniaeg ja selle raskused ning kartused selle võimaliku naasmise ees, kuna maailm teeb läbi muutusi seoses Põhja-Aafrika rahutuste ja Ida-Aasia riikide tõusuga. Tulevik ei ole selge, kuid Euroopa ja seal hulgas ka Eesti peab hoidma kokku, et mitte jääda üksi võetuna väikesteks riikideks.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteAngelika Usin 12a
President Toomas Hendrik Ilvese kõne algab nukralt Haapsalus juhtunu tõttu. Kõne ise oli õpetliku alatooniga.Oma kõnes peatub ta ka eesti ühiskonna valupunktidel: väike rahva haprus ja haavatavus, eestlaste kinnisus ja sellest tingitud sallimatus. Oma kõnes toob ta välja ka selle, et eestlastele meeldib ausus ja, et võiksime rohkem hoolida. Ja märkimata ei jää ka fakt, et Eesti peaks olema eelkõige selline kant, kus eestlased ise tahavad elada ja, et lahendus ju tegelikult pole immigrantide kohale meelitamises.
Eelmise aasta kõnes olid president väga palju rõhku pannud tööpuudusel ja majandussurutisel, lisaks oli teemaks see, et Eesti jõuab tänu eurole Euroopa keskmesse, kuid tänavune kõne jättis pigem mulje, et Eesti on kõrvale jäetud ja seetöttu, et mured on mujal.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteJohanna Toplaan, 12.a
Prsidendi kõne oli rahuliku, kuid innustava tonaalsusega.
Kõne stiil oli ühtaegu nii arutlev, õpetav kui ka kaasamõtlema kutsuv.
Probleeme ja valupunkte tuli kõnest välja väga erinevaid.
Eesti ei ole vanuse poolest enam lapsekingades,vaid juba täiskasvanueas. Täna on meil ees küpsema riigi, küpsema rahva ja küpsema inimese küsimused.
Jäävatele väärustele keskendudes saame eristada olulist vähemtähtsast.
Iive peab muutuma positivseks. Praegu jääb meeste suure suremus tõttu palju peresid loomata.
Vabadusega kaasneb vastutus. Vabdus sõltub iga kodaniku kohusest selle eest seista ja seda kaitsta.
Meid on küll arvult vähe, kuid see ei saa olla õigustuseks, kui midagi pole piisavalt hästi tehtud. Kui Vana-Kreeka kõrgperioodil loodi Euroopa alustalad, siis koosnes see linnriik vaid 40 000 kodanikust. Nii et vabandusi ei saa tuua, vaja on vaid tahta ja osata.
Peame olema vastuvõtlikud ja sallivad uute ja teistsuguste mõtete ja ideede suhtes. Odav töö suurt jõukust ei loo. Vaja läheb innovatsiooni, teadustööd, et saaks tulla uued ideed ja lahendused.
Põlgusega tuleb suhtuda kõigesse väiklasse, vulgaarsesse ja laamendavasse.
Läheb vaja julgust oma mõtteid avaldada, kartmata vastuseisu, et säiliks vaba mõtete levik.
Suur probleem, millega Eesti lähitlevikus silmitsi seisab on energiaküsimus. Läheb tarvis lahendust, mis töötaks tehnoloogilselt ja kõlbaks ka ökoloogiliselt.
Veel on probleemideks ka suurenev hea ettevalmistusega tööjõu nappus ning liiga vähene reaal- ja loodusteadusi õppivate noorte arv.
Peame tahtma vastutada ja igale kodanikule peab korda minema riigi käekäik. Eesti elu sõltub igast selle kodanikust.
Võrreldes eelmis aasta kõnega jäi teravaid probleeme kõnest kõlama vähem. Eks oma osa oli muidugi sellel, et eelmisel aastal vaevles Eesti veel sügvas kriiss, kuid sel aastal on riigi käekäik juba palju parem olnud.
Nii selle kui möödunud aasta kõne olid tasakaalukad ja isukad.
Presidendi kõne analüüs!
ReplyDeleteTimo Lempu 12A
President T.H. Ilvese kõne 24. veebruaril algas leinaseisakuga Estonia Konsertmajas! Nimelt selleks ,et mälestada mõõdunud pühapäeval tulekahjus hukkunuid Haapsalu lapsekodulapsi. Seda peetakse aasta tähtsaimaks kõneks presidendi poolt, kus ta peatub tähtsamatel Eestit puudutavatel küsimustel. Sellest jäerldades meeldis Minule meie hetkel veel oma ametiaega täitva riigipea hoiak, et ei parlament, valitsus ega president ei saa kellegi elu heaks teha.Valima minemine on oluline ja valikuid tuleb ka iga päev ise teha . Sellele saab kõige rohkem kaasa aidata oma hoiakute ja suhtumisega ikka inimene ise.
Kõne stiil oli rahulik. Põhilisteks probleemideks pidas president Ilves seda, et rahvas peab hakkama parandama oma elukvaliteeti ja muutuma sallivamaks ja hoolivamaks rahvaks. Muuta riik selliseks, kus me ise elada soovime. Põimida Eestit veelgi Euroopaga, et oleks julgem olla mitmeid kordi räsitud kodumaal. Presindent rõhutas ka seda, et kindlasti peab iga inimene minema valima ja kujundama oma tulevikku ise. President mainis ära ka selle, et eestlased kolivad välismaale ja leidis, et selle taga ei ole madalamad palgad, vaid siiski suletus kodumaal. Poliitsilisse jamasse ta väga ei süvenenud.
Presidendi kõne oli mõningati liigutav ja veidike ka mõtlema panev, kuid siiski jäi tema jutt veidi, kuidas nüüd öelda, ühtluiseks. Riigipeana oleks ta võinud minu arvates veidi avaramalt sõna võtta, siiski ju aasta tähtsaim kõne.
President Toomas Hendrik Ilvese kõne iseseisvuspäeval
ReplyDeleteGreete Mänd 12a
President alustab kõne kurval toonil. Põhjust on leinaks. President kutsub üle leinaseisakule ja mälestatakse hukkunuid. Tänavune kõne on õpetlikum kui eelmise aasta kõne. Kõne on rohkem rõhuvam ja kutsub inimesi üles tähele panema teisi enda ümber. Toomas Hendrik rõhutab sõna hoolimine. Ta kõneleb Haapsalu katastroofist, hoolimisest, iseseisvuse hoidmisest ja väga paljudest päevakorral olevatest probleemidest ja teemadest. Poliitika ongi kõnes mainitud. Nagu igal aastal on kõnes sees ka pisike tagasivaade Eesti ajaloole ja vabaks saamisele, mis hea ja tore meelespea eesti rahvale. Selleaastases kõnes ütles president: „Ehk lihtsamalt – vabale rahvale on oluline, et ollakse ausad. Valemängude katsed äratavad ellu kõiki noid vanu hirme, millest jäädavalt vabanemiseks on kõik nii palju vaeva näinud. Aga olgu selge: rahvas ei lase, ei luba sel naasta.“ Mul oli väga kahju, et kõne oli see aasta kurvameelne ja nukker. Haapsalus juhtunu oli ka presidendile väga raskelt mõjunud.
Eelmisel aastal aga oli põhirõhk tööpuudusel, mida see aasta ma kõnes tähele ei pannud. Võiksin isegi õelda, et eelmise aasta kõne oli peamiselt tööpuuduse teemadel üles ehittatud. See aga ei teinud kõne halvemaks. Presidendi kõned on olnud alati inspireerivad, täis mõtteid ja kindlust. Tänavusest kõnest saab ammutada palju häid mõtteid.
Presidendi kõne analüüs
ReplyDeleteMariann Tuisk
12.a
Selleaastane presidendi kõne oli võrreldes eelmise aasta omaga rahulikum ja positiivsema alatooniga, 2010.aasta kõne oli konkreetne ja pigem õpetlik. Tänavu rõhutas president rohkem hoolivust, sallivust, tähelepanelikkust ja austust oma kaaskodanike vastu. Möödunud aastal olid peamisteks punktideks majanduskriis, millega kaasnes suur tööpuudus; haridus, kuidas praegused ja tulevased õpilased hakkavad mõjutama meie ühiskonda - Eesti homsed ettevõtjad ja töötajad, kunstnikud ja heliloojad, tulevased emad ja isad, Eesti väärtuste hoidjad, edasiviijad ja arendajad. Ja kindlasti ei jäänud märkimata ka presidendi silma haakunud Riigikogu liikmete lohakus seaduste suhtes.
Olgugi, et tänavust kõnet võib pidada umbmääraseks ja uskumatuks, et ka riigi eesotsas mõeldakse vahel tavainimeste igapäeva muredest või lootustest. Minule isiklikult meeldis väga, et rõhutati rahva heaolu ning mõtet „Olla selline maa, kus me ise tahame elada.“ .
Kui eelmine aasta mainiti meie saavutusi Eesti Vabariigis, kohti kuhu me kunagi ei pääse ja eesmärgid, mida me kunagi ei saavuta ning ometi on siiani enamus neist õnnestunud, siis sel aastal oli põhiliseks see, kuidas kõike saavutatud kasutada riigis rahva heaolu ja elukvaliteedi nimel. Rahva rahulolu ja meelekindlus aitavad meie riigil püsida ja edasi pürgida.
„Eesti ei saagi kunagi valmis. Ta kasvab paremaks ja tugevamaks. Ta küpseb avatumaks ja suuremaks. Meie ühise armastuse ja hoolimise toel.“
Presidendi kõne analüüs.
ReplyDeleteMeie senini ametikohal püsinud president Toomas Hendrik Ilves, pidas Eesti Vabariigi aastapäeva kõne.
Kõnes tõi ta esile praegused aktuaalsed probleemid, saavutused mis on saavutatud ja sõnastas tähtsamad eesmärgid tulevikupoole. Erilist tähelepanu pööras president Haapsalus toimunud katastroofile. Selgitas meile, et me oleme väike riik ja me peame hoidma üksteist ja igale abivajale abikätt pakkuma. Probleemidele nagu töötus, hariduse uuendamine ning eurole üleminek pööras vähem tähelepanu, kuna euro on vältimatu ja töötus paratamatu. Ilvese arvates on raskemaiks tööpuudus, mille peamiseks põhjuseks on riigi halb majanduslik olukord. See tähendab, et töötu ise on mingil määral ka oma hädas süüdi, sest eestlased on nii valiv rahvas, kellele ei sobi kõik mis pakutakse. Palju vaadatakse palga numbrite järgi tööd ja ei möelda sellele, et ei pea alati saama tohutut palka selleks, et ära elada. Tõsi küll, töötu abiks on olemas töötuskindlustus, kuid paljudele pole see piisav, seda enam et kõik abivajajad seda ei saa. Töötusest johtub järgmine sotsiaalne probleem, vaesus, mis puudutab lisaks täiskasvanutel ka nende perekonda ning eeskätt lapsi. President rõhutab, et kujunenud olukorras peaks riik mõtlema ka täiendavatele toetustele nii inimestele kui ka ettevõtetele, soodustades seeläbi tööhõivet.
Kõne oli esitatud rahuliku ja mõtlema paneva tooniga. Sest, keda ei paneks mõtlema õnnetused, mis toimuvad meie ühises riigis, meie väikses ühiskonnas. Tuleb leppida sellega, et inimesed ei saa olla ühise saatusega ja ühesuguse eluga. Paratamatu, et üks meie kõigiseast kannatab rohkem kui mõni teine inimene.
Võrreldes eelmiste aastaste kõnedega on sarnasusi palju, tuuakse välja probleemid, üritatakse leida mingi lahendus mis kõigile sobilik oleks. Põhiprobleemideks on ikka töötus ja madal haridustase.
KERTU KESKÜLL, 12A
24.veebruaril, Eesti Vabariigi iseseisvuspäeval, peab vabariigi president traditsiooniliselt riigi rahva ees kõne. Selle, 2011.aasta kõne algus oli pisut leinava alatooniga. President palus kõikidel inimestel teleka ees ning kontsertsaalis pidada mõttepaus Haapsalu väikelastekodu põlengus hukkunud lastele. Kõnes oli T.H.Ilves oma tähelepanu suunanud küsimusele: kuhu peaksime püüdlema nüüd. „Hirm, kas meie kultuur, keel jms jääb püsima, ei peaks meid enam valitsema. Kui ajendiks pole enam hirm, muutub oluliseks õiglus“. Ta seab oma tähelepanu õiglusele valimistel ja erakonnapoliitikas. Presidendi jaoks on pisut murettekitas probleem vähese valimisaktiivsuse ees meie riigis. Seega kutsub ta üles kõiki inimesi minema valima. Eestis peaks nüüdsest elukvaliteet kujunema tähtsamaks kui rahanappus. President väärtustab oma kõnes pigem vaimseid väärtusi ning vaimset heaolu kui mateeriat. Võrreldes eelmise aastaga, oli kõne pigem hägune, oma teemade poolest. Puudu oli konkreetsusest ja selgetest viidetest riigi sisepoliitikale. Samas tänu sellele tõi kõne presidendi rahvale võibolla pisut lähemale. Oli tunne, et president on indiviid Eesti rahva seas, mitte keegi kaugelseisev Kadrioru lossis.
ReplyDeleteAIKI ALLIK 12 A